Skip to content

2017-3

Vaatan kontori aknast välja, väljas särab päike, kuid tõeline kevad pole siiski veel Eestisse kohale jõudnud.

Paar päeva tagasi sadas Saaremaal maha paks lumi, mis toimub? Rattaga välitrenne pole seetõttu laagrist saadik teinud, ainus sõit väljas oli Grand Fondo Estonia Tartu-Viljandi sõit. Lihtsalt külm on! Tüütu ja nüri on jätkuvalt keldris “pukki nühkida”, kuid samas ka oluliselt väiksema riskiga külmetuda (arvestades laagrist alates jätkuvalt kimbutavat nohu).
Alustakski viimasest postitusest möödunud aja kokkuvõtmist Gran Fondo sõiduga. Veel paar päeva enne sõitu pidasin täiesti rumalat sisemist võitlust, kas minna või mitte – õnneks sai tugev ja positiivne pool minus võitu ning pühapäeval olin kenasti stardis.



Valisin tavapärase 30km/h grupi ning sõit ise kulges emotsioonivabalt ja rahulikult. Praktiliselt kogu sõidu kimbutas korralik vastu- ja küljetuul, vedajaid ees oli seetõttu ka vaid käputäis. Ilm oli üldse paras müsteerium – saime päikest, vihma, rahet, lund – kõik neli aastaaega! Riietuse osas panin sel korral täkkesse, ei olnud külm, ees vedades oli vaid kergelt palav, Tõrva supipeatuses ei hakanud isegi riideid vahetama. 10-12km enne lõppu olin jälle ees vedamas ning kuna keegi teine enam väga ette sõitma tulla ei soovinud, siis lasin ees kuni lõpuni välja. Nii juhtuski, et Kõrgemäe mäkketõusu lõigul oli tee ees puhas ja otsustasin, et mis seal siis ikka, surun jõuga üles välja 🙂 Eneselegi üllatuseks tuli aga päeva 2. aeg, on põhjust rahul olla!




Pärast Viljandi sõitu algas puhkenädal ning puhkenädala lõpuks oli planeeritud Tartu Jooksumaratoni 23km jooks. Olin juba nädalakese varem hakanud oma jooksutempot ja intensiivsust tasapisi tõstma, TJM pidi olema esimeseks reaalseks jooksu hetkevormi testiks. Viimane jooksuvõistlus jäi sinna kuhugi keskkooli aega, eelmise aasta TJM läbisörkimist ma isegi võistluseks ei nimetaks.


Kuna mul polnud vähimatki aimu, mis tempos ja mis ajaga võiks selle maastikujooksu läbida, siis õnneks tuli appi sõber Mäx, kelle hetkevorm ei lubanud endast kõike välja panna ning seetõttu ta ka motiveeris mind endaga kaasa jooksma. Tempo pidi olema seal 4:50 kandis, mis tundus hirmutav, kuid samas ka tehtav, vähemalt kui mitte lõpuni, siis esimese poole küll 🙂
Võistluspäevaks lubas normaalset ilma, sai minna peale lühikeses dressis ning ülekuumenemist karta ei olnud. Toitumisplaan nägi ette geeli iga 30min tagant ning vesi kõikides toitlustuspunktides. Esimesed 3-4 kilomeetrit (asfaldi osa) lubasime võtta mõistlikult ning sealt edasi hoida võimalikult ühtlast tempot. Stardieelne lõõpimine, sörkjooks ja võimlemine võtsid maha ka kõik pinged ning starti läksin juba mõnusa ootusega, et “mis nüüd siis saama hakkab?” 🙂

Jooks kulges väga kenasti, pulss jooksis küll juba üsna esimeses kolmandikus anaeroobsesse tsooni, kuid kuna jõudu ja võhma tundus olevat, siis tähelepanu sellele pöörama ei hakanud – kella ekraanile kuvasin ka vaid temponumbrid.


Eneselegi üllatuseks suutsin Mäxi tempos püsida praktiliselt lõpuni – 5km enne lõppu, tõusul, tekkis väike vahe sisse ja see püsis lõpuni. 3km märgi juures tundus küll hetkeks, et suudan järgi võtta, kuid olin üksinda ning vastutuules pundile järgivõtmine käis ilmselgelt üle jõu. Finišis jäi meil vaheks 24 sekundit.


Ametlik lõpuaeg tuli 1:49:35, väga korralik ja kõik põhjused, et rahule jääda. Lisaks kukkus ka senine poolmaratoni rekord ja ka 10km rekord 🙂 (mis näitab, et eelmised olid ikka üsna kesised). Harjutama pean veel kiire tempo pealt topsist joomist ning ka soolakapslid tuleb kapist välja otsida.

Tänaseks olen jooksust praktiliselt taastunud, suureks abiks oli kohe pärast võistlust lümfisaabaste kasutamine (aitäh, Mari-Liis!). 2 päeva pärast võistlust tegin 2h ratast pukis, aeroobse läve all, et saada jalad liikuma ning täna plaanis ka tunnike sörki.

Kui nüüd ilmad ka veel soojaks läheks…

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.