Olen täna väsinud. Tegelikult küll juba mitmendat päeva, aga eile ja täna on kuidagi eriti rasked. Tunnen ennast halva isa, mehe, inimesena (olgugi, et lähedased väidavad vastupidist). Täna ma ei taha kirjutada optimismist ja positiivsest eluhoiakust. Täna ma ei otsi lahendusi ja vastuseid. Täna ma tahan lihtsalt kirjutada.
Viimased paar kuud on keerulised olnud. Kaelaga toimunud jama võttis üsna suure tüki. Kuue nädala jooksul, istudes magamisega, akumuleerunud väsimus, kanged ravimid ja võõrutusnähud mis nende ärajätmisega kaasnesid, kunstlik optimismi üleval hoidmine, operatsioonile minek ja opipäeva hommikul selle ära jätmine, ebaselgus täieliku paranemise osas. Täna on parem käsi jätkuvalt vasakust nõrgem, õlas aeg-ajalt närvivalud ning pöidla tuimus tuleb ja läheb nagu heaks arvab. Hea on, et rohtusid enam võtma ei pea ja arst lubas kõike teha.
“Kui tahad Jumalat naerma ajada, siis räägi talle oma plaanidest”, olevat Woody Allen kunagi öelnud. Väga tabavalt. Minu spordiga seotud plaanid, mis selleks aastaks olid, neid enam pole.
Aga tegelikult. Lohutan end täna sellega, et mulle on antud võimalus uuesti alustada. Leida üles see rõõm ja hea tunne, mis kunagi rattasõiduga alustades olemas olid ja mis tänaseks olid muteerunud füüsiliseks tööks ja numbriteks. Mul on hea ja mõistlik treener, kes seda transformatsiooni juhib ning perekond ja vahvad sõbrad, kes toeks on.
Uus algus ka laiemas mõttes. Võtan mulle antud aega kui võimalust areneda isiksusena. Mõistan tehtud vigu ning proovin neid edaspidi vältida.
Ootustevabast elust juba kirjutasin eelmine kord, selles osas olen edusamme teinud. Olen oluliselt rohkem kohal füüsilises maailmas – tänaseks on lisaks FB äppile läinud ka kogu FB sisu. Vähem põhjusi seda keskkonda külastada.
Miks sellised radikaalsed sammud? Soovitan lugeda neid silmiavavaid artikleid:
– https://siepr.stanford.edu/news/drop-facebook (kuidas Facebook’ muudab meid ärevaks ja polariseerib näiteks poliitilisi vaateid)
– https://www.theverge.com/2019/2/25/18229714/cognizant-facebook-content-moderator-interviews-trauma-working-conditions-arizona (artikkel Facebook’i moderaatorite psühholoogiliselt raskest elust ja tööst)
Piirasin tehniliselt telefonis viibimise ja äppide kasutamise aega. Eemaldasin ennast täielikult teatud keskkondadest, gruppidest. Vähem võrdlust, rohkem “olemist”. Rohkem toetust sellele, mida heaks ja õigeks pean.
Olen täna väsinud. Kuid ma olen täna õnnelik. Olin ka eile ja üleeile. Ja nende nädalate jooksul, mis justkui unenäos mööda läksid. Ning olen ka homme ja ülehomme. Sest ma tean, et see väsimus ja raskus läheb mööda. On alati läinud. Sest mul on väga äge kaasa ja laps. Ja head sõbrad. Täna lihtsalt on põhi käes.
