2022. aasta lõpus tegin intervjuu iseendaga, kus räägin perfektsionismist, vaimse tervise probleemidest, mis see endaga kaasa on toonud, põhjustest ja lahendustest. Räägin ausalt ja avameelselt, filtriteta. Allpool on ka video täielik transkriptsioon.
Miks sa teed seda mida sa teed?
Ma olen mõned kuud Instagramis ja nüüd ka Youtubes jaganud videologi, kus räägin enda vaimsest tervisest ja sellega seotud probleemidest. Väga palju mainin neis perfektsionismi, aga siis hakkasin mõtlema, et ma ei ole tegelikult päriselt rääkinud perfektsionismist üldisemalt ja kuidas see käitumismuster mind päriselt mõjutab.
On kaks põhjust, miks ma perfektsionismist avalikult ja avatult räägin – esiteks, see aitab mind oma käitumis- ja mõttemustrite muutmisel – nimetagem seda siis ka minu tervenemisprotsessiks.
Mitu inimest on mulle öelnud, et “mis sa põed nii palju, võta vabamalt, naudi elu ja ära mõtle nii palju”. Mul on neile üks vastus: Sa ju ei ütle inimesele, kellel pea valutab, et “ära valuta pead”.
Piltlikult öeldes, minu sees justkui sügeleb midagi. Mul on terve abielu, armastav abikaasa, perekond, ilus kodu, hea töökoht, unistuste auto. Aga see sügelus segab ja ei luba nautida seda, mis mul on. Aga ma tahan sellest sügelusest lahti saada. Ja see on üsna tugev motivaator.
Siinkohal ka disclaimer, et ma ei ole psühholoog, räägin oma kogemusest, enda mõtete analüüsimisest ja samas ka sünteesides seda infot, mida olen juurde uurinud ja lugenud.
Teiseks, perfektsionismi kohta leiab eesti keeles küll mõningaid artikleid ja podcastide episoode, kuid need on enamjaolt loodud kõrvaltvaataja, neutraalse – statistilise pilguga. Sügavat pilguheitu perfektsionisti mõtte- ja käitumismaailma leiab üsna vähe. Ja ma ei oota siinkohal enda paremat mõistmist, küll aga loodan, et äkki ärgitab see info kedagi teist rohkem märkama, analüüsima, abistama ehk ennast või ka lähedast inimest.
Ainuüksi see, kui ma oma mõtted mõni aeg tagasi lihtsalt kirja panin, tekitas minus korraliku koguse hirmu ja häbitunnet, aga samas ka meeletut vabanemist. Oli selline tunne nagu ma võtaks endalt maski eest või justkui kivi oleks rinnalt ära tõstetud. Nagu oleks saanud seda sügelevat kohta pisut kratsitud ja esimene leevendus on käes.
Mis on perfektsionism?
Kui inimesel on kõrged standardid, siis ei tähenda see ilmtingimata perfektsionismi. Probleem väljendub selles, kuidas eesmärkide poole püüdlemisega toime tullakse. Kuidas tullakse toime tagasilöökidega, mis teekonnal ikka aeg-ajalt ette tulevad. Kas nendest saadakse kiirelt üle või toovad need endaga kaasa vaimse tervise mured.
Perfektsionism toob endaga kaasa ka kalduvuse seada endale nii kõrged standardid ja ootused, et neid on sisuliselt võimatu saavutada.
Nagu nimi perfektsionismki viitab, siis perfektsionistid kalduvad uskuma, et kõik, mis pole perfektne, on kohutav, halb, läbikukkumine.
Kui enamik inimesi usuvad, et on oluline anda endast parim ja mitte teha vigu, siis samas nad ka teavad, et vigade tegemine on okei ja see ei tähenda, et nad oleks ilmtingimatta läbi kukkunud. Perfektsionistid aga usuvad, et vigu ei tohi kunagi teha ning et kui viga tehakse, siis on nad täielikult läbi kukkunud ja vigade tegemine teeb neist kohutavad inimesed, kes veavad teisi alt.
Siis perfektsionism ei ole kindlasti binaarne – et kas see on või ei ole. Igaühe jaoks on perfektsionismiskaala erinev, erinevatest traumadest tingitud ning väga erineva sügavusega.
Milles väljendub sinu puhul perfektsionism, millest see koosneb?
Esiteks, ma kardan väga kriitikat, ka konstruktiivset. Keskendun vaid negatiivsele ning positiivne läheb kõrvust mööda ja ei jõua üldse minuni. Näiteks, kui keegi kiidab mind ja ütleb 9 positiivset lauset, aga lisab ühe lause midagi negatiivset, siis minu jaoks jääb järgi ainult see üks negatiivne lause. Kardan kriitikat, kuna ma ei ole enda arvates kunagi piisav või kunagi piisavalt hea. Seetõttu on mul ka tohutu vajadus välise kiituse ja tunnustuse järele. Ma ei suuda ennast ise toetada.
Siis, püüan teha alati “õige” otsuse, kardan eksida. Miks? Sest “vale otsusega” kaasneb hirm ja häbi – et mida küll teised minust arvavad? Teiste arvamus läheb mulle eriti korda. Liigselt.
Lisaks on mul kõrgenenud kontrollivajadus. Mul on sundus kontrollida kõike enda ümber – nii olukordasid, kui ka inimesi.
Kõige eelnevaga on seotud see, et kõik tehtud eksimused – olgu selleks siis kehv käitumine, kellegi mittemõistmine, solvavad sõnad, mida öelnud olen – painavad mind mitte minuteid või tunde vaid ikka nädalaid ja kuid.
Siis mul on äärmiselt keeruline usaldada teisi inimesi. Ja seda eriti olukorras, kus on olemas varasemad tagasilöögid. Kunagistest Playtechi aegadest on mul sellega seoses üks väga valus kogemus-trauma.
Uuringute kohaselt kannatavad perfektsionistid sagedamini stressi, läbipõlemise ja masenduse all, vaimse tervise probleemid, mis pole mulle üldse võõrad.
Perfektsionism ja töökeskkond?
Mul on suur soodumus töökeskkonnas läbipõlemiseks. Kui varasemalt on läbipälemisele koheselt järgnenud “põgenemisreaktsioon”, mis väljendus reeglina otsusena ettevõttest lahkuda, siis täna tegutsen kindlasti teadlikult (teadlikumalt) ning suudan selle esimese põgenemisreaktsiooni tuvastada ja ümber muuta.
2021 aasta kevad-talvel võtsin pikema haiguslehe, selle asemel et põgeneda ning keskendusin sel perioodil just oma mõttemaailma parandamisele ja paremate harjumuste juurutamisele.
Siis töökeskkonnaga on veel seotud see, et olen äärmiselt nõudlik enda ja teiste suhtes ja see on mind ümbritsevatele inimestele kohati raske taluda.
Aga mis selles perfektsionismis siis nii halba on? Mis on need probleemid, mida see endaga kaasa toob?
Kunagi olin oma perfektsionismi ja käitumise üle isegi pisut uhke, kindlasti ma ei olnud kaasuvatest probleemidest või enda käitumise tagajärgedest teadlik. Alles nüüd, viimase aasta-poole jooksul olen teadvustanud, et valdav osa minu vaimse tervise probleemidest, millega läbi aastate olen silmitsi seisnud, on tegelikult tingitud perfektsionismist.
Kõige rohkem on mul kahju sellest, et perfektsionism võttis minult pikaks ajaks elamise rõõmu – selle asemel, et nautida olemasolevat, püüdsin kõigest hingest liikuda oma “perfektse unistuste elu” suunas.
Peamiselt manifisteerus see enesega mitte-rahulolus, kõveras minapildis – seda süvendas kindlasti triatloniharrastus ja pidev kokkupuude väga heas (välises) vormis olevate inimestega, soov olla sarnane, näha välja “sportlik” ja fit. Suur motivaator siinjuures on jätkuvalt ka hirm muutuda taas selliseks, nagu ma 2006-2007 välja nägin. Periood, kus ma olin tugevalt ülekaaluline. Mis see hirm enesega kaasa tõi, oli aga:
Toitumisega “katsetamine”, enda piiramine. Teatud toidugruppide ära lõikamine – sellest võin kunagi eraldi pikemalt rääkida.
Siis probleem, mis on olnud kohati raske toime tulla minu kõige lähedasemal inimesel – toksiline armukadedus – ka sellest võin põhjalikumalt jagada, sest ma soovin selle teema endast välja rääkida.
Lisaks kadedus üleüldiselt – just seda tüüpi kadedus, mis seotud oma asjade jagamisega, mitte teistel olevate asjade ihaldamisega. Ma ei soovi jagada, sest äkki juhtub selle asjaga midagi ja siis see asi ei ole enam “perfektne”.
Siis tugevalt eelnevate probleemidega seotud – madal enesehinnang, alaväärsustunne.
Probleem, millest tänaseks olen suuresti vabanenud oli hirm võõraste inimestega rääkida, lavahirm – Fotovabrikut tehes, kus ma olin sunnitud võõrastega rääkima, gruppe juhendama, oli minu jaoks ideaalne kognitiivse käitumisteraapia vorm. Ma lihtsalt olin sunnitud nende teemadega vastamisi seisma ning muutuma, vastasel juhul oleks võinud äri kohe kinni panna.
Teema, millega olen silmitsi seisnud on depressioon. Ja sellega väga tihedalt seotud mure, millest olen siiamaani rääkinud vaid Mari-Liis’ile on – Suitsiidsed mõtted. Sügavas depressioonis olles hakkab mul peas ketrama mõte, et “teistel on ilma minuta parem”. Ma seda teemat ei taha praegu sügavamalt lahata, aga võin öelda, et kindlasti olen täna oluliselt paremas kohas, ma tean, et ma ei tohi lasta end sügavasse auku vajuda ning ma tunnetan selle vajumise juba varakult ära. Kõik see, mis ma täna enda vaimse tervise heaks teen, on paljuski motiveeritud sellest probleemist. Minult nõudis kunagi väga suurt pingutust oma selliste mõtete avaldamine Mari-Liisile, sest taoline haavatav olek ei lähe kokku perfektsionisti maailmapildiga. Tekib topelthäbi. Aga nagu ütlesin, olen täna oluliselt paremas kohas.
Kindlasti tahan siinkohal rõhutada, et kui sind valdavad sarnased mõtted, probleemid, siis ära hoia neid endale – alustuseks leia usaldusväärne inimene, kellega neid probleeme jagada. Esimeseks sammuks paranemise suunas ei pruugi olla endal piisavalt jõudu, teadmisi. Jagatud mure on pool muret, jõuetus seisus oma probleemidega üksi olemine ei ole kindlasti lahendus.
Oled välja mõelnud, mis on sinu perfektsionismi juurpõhjused. Mis need on?
Olen oma analüüside ja sisekaemusega jõudnud teadmiseni, et minu jaoks sai teema alguse lapsepõlvest, kooliajast.
Kool oli minu jaoks justkui pidev eduelamus, pidev kiitus. Hei, kõik 11 klassi lõpetasin “kiituskirjaga” ja kooli kuldmedaliga. Olles õnnistatud looduse poolt, ma usun, üsna lahtise peaga, siis ma ei pidanud koolis ka väga pingutama. Vaid üks õpetaja oli piisavalt terav ja ütles, et ma “käin latvu mööda”. Ja kogu see pidev eduelamus võttis omakorda ära võimaluse eksimiseks, tagasilööke polnud. Ma ei saanud õppida oma vigadest, toimetulekumehhanismi tekkimiseks ei olnud võimalustki.
Esimene trauma oli see, kui ma ei saanud ülikooli juura teaduskonda sisse. Mina ja maailm suhtumine oli nii tugevalt sees, et minu jaoks ei olnud isegi varianti, et ma sinna sisse ei saa.
Sellele tagasilöögile järgnes tol hetkel minu jaoks räige tagasiminek: kandideerisin EPA’sse. Sain küll sisse, kuid juba esimese kursuse alguses kukkus maailm täiesti kokku: “isegi EPA’s” olid kõik minust targemad, minust “paremad”. Eakaaslased olid juba väikestviisi ettevõtjad, autoomanikud. Õppimine ei valmistanud neile näiliselt probleeme, näiteks kõrgem matemaatika oli neile kõrvaltvaataja pilgu läbi kui lasteraamat.
Ülikooli aegadest mäletan ka seda, et tollest perioodist tekkis mul hirm võõrastega rääkida, madal enesehinnang ja kogu muu kompott.
Kuidas sa sellesse paremasse paika või vaimsesse staadiumisse, kus täna oled, jõudsid? Kuidas perfektsionismist vabaneda?
Nagu iga teise käitumusliku teemaga nii on ka perfektsionismiga – see ei kao niisama, selle nimel peab teadlikult tegutsema.
Kõigepealt julgen väita, et kõik saab alguse sellest, kui esmalt endale probleemi tunnistada.
Huvitav on see, et enamjaolt on meil üsna lihtne tunda kaasa kellegile teisele, anda andeks. Aga keeruline on olla enda suhtes samasugune – endale andeks anda. Kõik allikad kuulutavad ühte, tuleb olla enda suhtes kaastundlik ja tunda tänulikkust. See, et ma siin maailmas eksisteerin, on juba iseenesest piisav.
Siis tunnistan ja manifesteerin iga päev endale, et perfektsionismi muster sõltub 100% minust, mina saan seda ise muuta. Olen piisav, annan endale andeks.
Väga oluline koht on igasugu negatiivsete mõttemustrite tabamisel ja nende muutmisel. Kui ma ise teadlikult ei sekku, siis võin negatiivset mõtet peas kedrata päevi, nädalaid, kuid. Negatiivse mõtte kedrata laskmine on nii lihtne, selleks ei pea midagi tegema, see tuleb iseenesest. Selle positiivse mõttega asendamine nõuab aga pingutust, teadlikku tegutsemist. See ei ole alati kerge ja lihtne, aga see on 100% oluline.
Nagu ütlesin, siis ma teadvustan probleemi, soovin muutuda ja “kuulutan seda avalikult”. Läbi oma Instagrami videote, Youtubes. Instagrami videologi pidamine aitab mind enesekindlusega. Aitab sellega, et “ma ei pea olema perfektne või parim”, kui ma neid videoid teen. See on omajagu väljakutset esitav, aga ma ei tohi põdeda oma sõnade või video kvaliteedi pärast. Ka seda videot ettevalmistades tundsin, kuidas sisemised standardid järjest kasvasid ja kasvasid ja pidin sellele pidurit panema.
Kuid sellega aitasid toime tulla paar motot, mida püüan endale igapäevaselt meelde tuletada: Done is better than perfect! Perfect is the enemy of the good! Better to launch and learn than learn and launch. Lihtsalt hakka tegema, küll ülejäänu läheb iseenesest paika.
Olen lõpuks aru saanud, et ideaali või “parema versiooni endast” püüdmine on lõputu spiraal – see on tegevus ilma finišijooneta ja põhjustab ärevust, mistõttu tegelikult elu jääb elamata.
Asjad millega ma veel pole jõudnud tulemuseni on väline heakskiit – kuidas seda vähendada? Ning oma minapilt. Kuidas jõuda rahuloluni enda kehaga, enda kehas olemisega.
Siis Fotovabriku ajad, olid üheltpoolt väga kasulikud suhtlemisjulguse arendamisel, aga samas ma ei olnud üldse rahul oma töödega, ei fotode, ega videotega. Teiste tööd olid alati paremad. Täna, tagantjärgi vaadates, tunduvad mõned tööd juba päris head.
Mis veel? Ma panin kinni oma Facebooki konto, et vältida polariseerumist ja enda mõtetega manipuleerimist.
Olen tugevalt kureerinud oma Instagrami feedi – olen lõpetanud nende inimeste jälgimise, kes mingilgi viisil triggerdavad minus kadedust.
Siis minu 2021. aasta suvine seiklus oli suurepärane teraapia – pidin laskma kontrollimisest lahti, asjad on nii nagu nad parasjagu on. Pikad üksiveedetud tunnid, olgu need siis sadulas või kõndides, muusikata, podcastideta, scrollimata, on äärmiselt tänuväärsed. Oled sunnitud olema oma mõtete ja iseendaga üksi. Tahest tahtmata lähed sügavuti. Seda on rääkinud ka paljud teised inimesed, kes on leidnud läbi ultratreeningute-ultraspordi tee iseendani. Seikluse käigus õppisin ka kuulama oma sisetunnet, tegutsema esimese mõtte ajel.
Kokkuvõtteks, iga päev õpin ennast aktsepteerima sellisena nagu olen. Mul ei ole kõiki vastuseid ja kõiki vastuseid pole ka kuskilt leida. Aga sageli piisab juba sellest, kui rääkida oma lugu või kuulata teisi oma lugu rääkimas, et sellest tekiks säde ja soov muutuseks.