Skip to content

2023-02

“Sa oled korralikult juurde võtnud, kas enam sporti ei teegi”, küsis naljatledes välisriigist Tartu kontorisse külla tulnud kolleeg, kellega kohtusime viimati aasta tagasi. Pobisesin vastuseks midagi “tavaliseks inimeseks” olemise kohta ja proovisin sõbralikult teema mujale viia. Süvenesin uuesti töösse, lükates hinge (taas)tekkinud häbi ja segaduse tahaplaanile.

Kahjuks on see “segadus” varjutanud päikest mu päevades pikemat aega ja viimased kuud olen tõsisemalt ette võtnud justnimelt “sellega” tegelemise. “See” on täpsemalt siis väline minapilt, kehakaal, enesega rahulolu. Toiduga katsetamise lõpetamine ja treeningkoormuse vähendamine on endaga kaasa toonud muutused mitte ainult vaimus vaid ka füüsises. Nende muutustega kohanemine on raskus, mis tuleb ületada.

Mõistus, aju ja tunnetus töötab minu jaoks väga imelikke ja müstilisi radu mööda. Kui ma 2016. aastal, enne esimest täispikka, olin samas kaalus ja kehaehituses, siis olin enda üle äärmiselt uhke ja enesega rahul. Kuid kogenud 2019 – 2021 midagi “veel enamat” ning olles nüüd 2023. aastal, erinevate asjaolude muutumisel, tagasi 7 aasta taguses seisus, tundub see kohutava kaotusena, millega tuleb “leppida” ja “toime tulla”. Miks? Miks ma ei suuda võtta seda kui loogilist ja loomulikku arengut? Miks ma samal ajal kardan ja igatsen minevikku? Miks siis, kui kõik on hästi, on keeruline sellega rahul olla ja siis kui asjad muutuvad, on keeruline sellega toime tulla? Nagu Heraclitus on öelnud: “Muutus on ainus kindel asi elus”.

Aga milliseid samme olen siis astunud, et muutustega toime tulla, neid tervitada?

Jätkuvalt loen ja harin end, eelkõige enesearengu ja vaimse tervise teemadel. Viimane raamat, mida lugesin, saab kõrged hinded ja kindla soovituse – From Strength to Strength: Finding Success, Happiness, and Deep Purpose in the Second Half of Life . See raamat oli minu jaoks personaalselt mõttemalle muutev, olulisim neist: “better be happy, than special”. Parem on olla õnnelik, kui eriline. See sundis ümber vaatama ja mõtestama üsna mitmed senised tegemised. Muuhulgas:

Kustutasin ära kõik oma sotsiaalmeedia kontod (okei, mitte kõik – LinkedIn jäi alles, kuna pean seda tööalaselt kasutama). Viimane, mis kustutamisele läks, oli Instagram. Liiga palju FOMO, liiga palju kadedust, ihalust, ärevust. Aga eelkõige soov olla “eriline”. Olla hinnatud, “laigitud”. Kuulus.

Terves kehas terve vaim – füüsiline liigutamine on endiselt päevakavas, mõistlikus mahus ja jätkuvalt treeneri valvsa pilgu all. Internet on täis artikleid ja videoid teemal “kuidas olla vormis ka vanemas eas”. Aga miks ei ole (või ma ei suuda leida) artikleid teemal, kuidas tulla toime olukordadega ja elumuutustega, kus kehakaalu tõus on tegelikult normaalne? Liikumine S suurusest M suurusesse ei ole ju põhjus stressamiseks? Lihtsam öelda, kui selle järgi elada.

Sel aastal on plaanis nii mõnigi rattaseiklus ja kui mul vähegi viitsimist on, siis kajastan neid oma Youtube kanalil.

Toidu piiramisega on (enamjaolt) ühel pool. Mõni komm siin ja seal, tükike kooki tähtpäevadel, tops jäätist kodus peale tööpäeva – need on tegelikult ju normaalne osa elust, kui mõistlikult võtta. Pean seda endale igapäevaselt meelde tuletama ja sisendama. Ja seda, et “ma olen piisav”.

Kohtumiseni!

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.