2022-03

2021. aasta lõpus sai stressiämber täis ning vaja oli otsustada. Tervis, pere, töö – teemad, mis kindlalt esikohal ning tagasi tõmmata tuli spordiga. Otsus, mille tegemise järel tundsin hinges esialgu suurt kergendust. Mis aga järgnes, oli identiteedikriis, enese kaotamine ja (taas)leidmine. Sellest nüüd järgnevalt kirjutangi.

Triatlon, eeskätt täispikaks treenimine, oli muutunud loomulikuks osaks eksistentsist ja igapäevarutiinidest. Mind pole õnnistatud suurepäraste füsioloogiliste eeldustega, olen olnud suurema osa oma teadlikust elust ülekaalulisusele kalduv maiasmokk, mul puudub noorsportlase taust ja tuhanded akumuleerunud baastreeningu tunnid minevikust. Minu “superpower”id on kohusetunne ja pühendumine. Lisame siia hulka ka ebaterve koguse perfektsionismi ning kuklas kumisev ”ma ei ole piisav” ning saamegi keskealise mehe, kes 41 aastaselt läks esimest täispikka triatloni tegema ning järgmised 5 aastat sukeldus täiega triatlonitreeningutesse – kogu hingega ja piseimate detailideni, asusin oma väärtust sellega siduma.

2022. aasta. Suur osa minust kadus, ühes sellega kadusin ka ise. Viimased paar-kolm aastat olen oma mõttemaailmaga tõsisemalt tegelenud, teinud teadlikke otsuseid ja valikuid, et ennast aidata, õppida ning areneda. Perfektsionism, madal enesehinnang ja enese mitte-väärtustamine – on teemad, millele keskendun ning tunnen, et teinud ka (suuri) edusamme. Osakese identiteedist kaotamine andis korraliku tõuke pöörata tervenemisprotsessile veelgi suuremat tähelepanu.

Et ennast leida, tuleb end esmalt kaotada.

Esimene samm oli leida triatlonile asendus – sport ja enese füüsiline liigutamine pidid jääma, küll vähendatud mahus. Nagu öeldakse – ”terves kehas terve vaim”. Rattasõit on minu ravim ning, et trenn ei tunduks enam nagu töö, sai tehtud teadlik valik soetada “Gravel” tüüpi jalgratas, mis lisab treeningutesse seikluslikkust ning samas võtab ära ”numbrite taga ajamise”. Ühtlasin panin märkmetesse kirja ka kolm plaani/eesmärki, mille suunas liikuda:

1. osaleda Gravel Grinder Estonial ✅
2. teha 300km kruusasõit ✅
3. teha pikk mitmepäevane rattamatk ✅

Madala enesekindluse ning perfektsionismiravi osaks sai ka vlog, mida Instagramis pean. Muretus, teiste arvamuse mitte-ületähtsustamine, enese avamine kõigi oma plusside ja miinustega, liikumise ja looduse nautimine – tundus, et see töötas. Läbi rahuliku kulgemise ja nautimise saavutasin ka tegelikult päris hea füüsilise rattavormi. Väike tagasilöök oli küll kevadine Covidi põdemine, kuid kehale taastumiseks piisava aja andmine oli lõppkokkuvõttes õige otsus. Olin ennast taas leidmas.

Kaks esimest eesmärki said suve keskpaigaks täidetud, kolmanda planeerimine nõudis veidi pikemat ettevalmistust. Et ühendada seiklus ja füüsiline pingutus, otsustasin rattamatka marsruudiks võtta RMK Peraküla-Aegviidu-Ähijärve haru. Plaan oli läbida tee 9 päevaga, et mitte kiirustada, kuid samas jätta alles ka mõnus füüsiline pingutus päevadistantside näol.

He who returns from a journey is not the same as he who left.

Juba enne matkaseiklusele asumist, pidin tegelema mitme oma hirmu ja väärmõttega, hirm matka ees kasvas – “mis saab, kui see matk muudab mind kuidagi?”, ”mis saab, kui ma ei jõua lõpuni?”, ”mis saab, kui ma ei leia ööbimiskohti?”, “mis saab, kui ma ei tule üksi olemisega toime?” Olin kaotamas oma ”aga kui…” positiivse konnotatsiooni mojo. “Stop! Lihtsalt mine, naudi ja tee see asi ära. Ära põe nii palju!” – sisendasin endale nii ise, kui ka Mari-Liis. Ja siis läksin – ratas autosse, suund Nõva poole.

Säästan lugejat siinkohal detailsest reisikirjast, hea ülevaate seiklusest peaks saama videologidest, mis mugavamaks vaatamiseks laadisin lisaks Instagramile üles ka Dropbox’i:

2. päev	7. päev
3. päev	8. päev
4. päev	Varustuse A&O I osa
5. päev	Varustuse A&O II osa
6. päev

Küll aga toon siin blogis välja enda jaoks olulised pöördepunktid, seigad, olukorrad.

Esimene päev ja esimene ööbimiskoht. Alustasin segaste tunnetega – jätkuvalt oli ebaselge, mida oodata, kuidas olla. Palju tundmatut ja minu kontrolli alt väljas olevat – maastik, toit, ööbimine, ilm. Esimesed kilomeetrid sundisid igasused ootused kiirusele ja distantsidele peast välja. Esimene lõuna kuskil Vasalemma kandis õpetas kohe, et tühja kõhuga maitseb ka külmletist võetud burger. Esimene planeeritud ööbimiskoht Saku lähedasel RMK lõkkeplatsil oli hõivatud napsutava seltskonna poolt (läbiv teema ka järgmistel päevadel). Valik, kas sõita edasi või helistada Saku sugulastele ööbimiskoha osas, hakkas kalduma viimase kasuks. Sisemine võitlus ja sisekõne. Võtsin end kokku ja otsustasin edasi sõita, telgi panin püsti suvalise heinamaa serva, võsa varju – otsus, mis tegelikult tähistas tervenemisprotsessi algust.

Teine päev. Mitu kilomeetrit paari meetri kõrgust takja- ja nõgesepõldu Sõmeru kandis. Õppetunniks “riided kuluvadki ja lähevadki katki ja see on okei”, “ratas peab sellele kõigele vastu”. Hinge ja pähe hakkas vaikselt tekkima muretuse ja kerguse tunne.

Kolmas päev, hommikune ujumine Kakerdaja järves keset Kakerdaja raba, ööbimine “eikusagil”, Endla Looduskaitsealal. Esimene hirmudele silma vaatamise päev ja öö. Saan hakkama, lasen hirmud endast läbi, öösel surun tropid kõrva ja magan nagu nott. Kui midagi peab juhtuma, siis juhtub see nagunii!

Viies päev – usalduse õppetund. Sõbrunen oma sisetundega ja hakkan teda tasapisi usaldama. Asjad ja olukorrad laabuvad parimal võimalikul moel. Annan võimaluse võõrastele, usaldan ja avan end, esimene pikem vestlus matka algusest. Ja seda võhivõõrastega, vaid positiivsed emotsioonid! Järjekordne kohtumine võitle/põgene reaktsiooniga, võitlemise valimine tuleb minusugusel põgenejal ja enese allasurujal järjest paremini välja. Vaatamata rahvale, tarin oma ratta ja varustuse Valgesoo raba vaatetorni ja täidan ühe unistuse – nautida päikeseloojangut ja -tõusu vaatetornis. Väsimusest ja vähesest unest hoolimata tunnen end hommikul uue inimesena.

Kuues päev – kannatlikkuse õppetunnid. Veedan 3h Circle K tanklas, laen akusid, söön nii hommikusöögi, kui ka lõunasöögi. Olen õppinud, et süüa tuleb siis, kui saab, sest siis, kui soovid, ei pruugi sööki kusagil olla. Mida suurem on füüsiline väsimus, seda rohkem peab mõttega kohal olema. Kiirustades tulevad vead, vead, mis võivad tähendada seikluse lõppu. “Ei, see ei tohi veel lõppeda!”

Seitsmes päev. Olen hoitud. Looduse, ilmataadi ja lähedaste poolt. Mari-Liisi suguvõsa kokkutuleku asukoht kattub just minu marsruudiga. Esimene matkaõhtu, kus lähen magama korralikult ülesöönuna.

Kaheksas, viimane matkapäev – emotsioonid. Veel veebruaris olin veendunud, et teen sel aastal vähemasti ühe triatloni – IM 70.3 Tallinn. Mida lähemale suvele, seda ähmasemaks see maailm minu jaoks muutus, ujumistrennide surumine graafikusse ei kõlanud enam ahvatlevalt, suve algul sündis otsus – triatloni sel aastal ei tee. Viimane nädal enne matka nihutab piire veelgi, ma ei näe end lähiajal enam sellise pühendumuse ja ohverdustega treenimas, mida minusugune täispika või pooliku jaoks vajab. Otsuse kindlust märgib värvikas fakt – TT ratas läheb müüki. Rattaseikluste ja “kruusamaailm” on mind enesesse haaranud. Olen end taas leidmas, paremana ja tervemana.

Mida lähemale Ähijärvele jõuan, seda enam emotsioone ja mõtteid pähe tekib.. Püüan luua enda jaoks selgust, olla enese vastu aus. Jätkuvalt mõtisklen veel triatlonimaailmaga seotud mõtted. Jõuan arusaamisele. Esimene täispikk oli eriline – esimesed on ikka erilised – teed, saavutad midagi, mida sa varem pole teinud. Eneseületus. Aga tunnistan ausalt: teine ja kolmas olid minu jaoks pettumused. Ei, mitte tulemuste osas, tulemus ei mängi rolli. Pettumus emotsioonidest või õigemini nende puudumisest. 7-8 kuud ennastsalgavat tööd, väsimus, ohverdused. Ja mille nimel? 11-12h kannatust, 100 meetrit punast vaipa, 5 minutit eufooriat. Egole pai tegemiseks? Bragging rights for life? Põhjus lasta teha Mdot tattoo? Inimesed on erinevad, paljud saavad kicki puhtalt osalemisest, osad naudivad pealtvaatajate ergutusi ja kaasvõistlejate kannatusi, paljud naudivad lihtsalt reisimist. Minu puhul need põhjused ei töötanud miskipärast. Otsisin valet asja valest kohast? Siiski täidab hinge tänutunne tolle maailma ja möödunud aja eest, mis andis palju tuttavaid, oskuse ja julguse veeta pikki tunde üksinda, iseendaga. Oskuse pingutada, end kokku võtta. See jääb.

Matkaseikluse lõpp tõi aga hinge kümneid erinevaid emotsioone: kurbus, et see läbi sai, rõõm ja rahulolu protsessi ja pingutuse üle jne. Paljude külge neist olen klammerdunud ka nädal hiljem ning tean, et need emotsioonid endas taaselustades, suudan eluolukordades edaspidi paremini käituda, olla parem inimene, muretum ning avatum. Kartus, et äkki see matk muudab mind, realiseerus, küll aga hoopis positiivses mõttes. Kaotustest on alati rohkem õppida, kui võitudest. Paranemisprotsess jätkub.