Skip to content

2022-01

Möödunud kaks aastat on olnud rasked. Meile kõigile. Igaühele isemoodi, aga raskustest pole ilmselt puutumata jäänud keegi. Kohanemine “uue reaalsusega”, uute töörežiimidega, distantsõppega, haigustega, muredega, üksiolemisega või pidevalt ninapidi koosolemisega – kui loetleda vaid mõni.

2021 kevadeks olin erinevate põhjuste summana jõudnud läbipõlemiseni ning olin sunnitud võtma pikema haiguslehe, et enda vaimse tervisega tegeleda. See oli väga väärtuslik aeg ja kogemus. Jõudsin arusaamani, et olen sarnases seisus ka varem olnud. Kui eelmistel kordadel olin valinud “põgenemise”, siis nüüd soovisin jõuda juurteni, analüüsida, muuta ja muutuda.

Olen “Stressiämbri” teooria (Brabban ja Turkington (2002))”usku” olnud aastaid, rääkinud sellest oma treenitavaile, kuid harva seda üle kandnud oma enda elule ja tegemistele. Ülimalt lihtsustatuna tähendab see, et meil kõigil on oma “stressiämber”, kellel suurem, kellel väiksem, samuti võib selle suurus ühel inimesel kõikuda ka päevade lõikes. Me veame seda endaga pidevalt kaasas ning täidame seda erinevat liiki stressiga – olgu selleks töömured, magamatus, rahamured, vilets toitumine, pereprobleemid, kohanemisraskused, vaimne tervis, jne. Pole vahet, mis liiki stressoritega on tegemist: vaimsete või füüsilistega, ämber on üks ja seesama.

Sellel ämbril on samas ka kraanid või augud, mille kaudu laseme stressil ämbrist välja voolata – nö stressimaandus. Taaskord on need igaühel individuaalsed, kuid levinumad on näiteks: puhkamine, mediteerimine, hobid, suhtlemine sõpradega, hea uni, töö-eraelu tasakaal jne.

Sport on selles valemis unikaalsel positsioonil – ta on ühtlasi nii stressor, kui ka stressi leevendaja – märksõna siinkohal on mõõdukus.

Stressiämbri juures kõige olulisem on, et väljavool peab olema alati suurem, kui pealevool. Vastasel juhul järgnevad vaimse tervise probleemid, depressioon, läbipõlemine, jne. Kuna me kõik oleme erinevad, siis igaüks peab enda jaoks läbi mõtlema, mis on suuremad stressorid ning mis tegevused aitavad stressi leevendada.

Kevadine läbipõlemine sundis mind muutma teatud harjumusi, paremini tasakaalustama elu kodukontoris ja kodus ja mis peamine, veendun iga päev, et tagan endale piisava ööune (soovitan soojalt Matthew Walkeri, https://www.sleepdiplomat.com/, raamatut “Why We Sleep” ja kuulata tema esinemisi).

Ja jõuamegi ajajoonel 2021. aasta lõppu, kus tunnetasin, et ämber hakkab taas üle loksuma ning tuleb teha elus teatud korrektuure. Otsustasin, et sean esikohale oma vaimse ja füüsilise tervise – plaan on tegeleda paari (mitte spordist tingitud) pisimurega, mis juba paar aastat horisondil olnud, kuid mis ämbrit omajagu hooga täitnud on. Ühtlasi pean seetõttu vähendama ka oma treeningkoormust, mis nagu eelpool mainitud, aitab vähendada pealevoolavat stressi ning parandada stressi leevendamist.

Veel 2021. aasta lõpul olin veendunud, et minu 2022. aasta suurimaks väljakutseks saab olema IRONMAN Lanzarote, kuid otsustasin hoopis 2022. aastal üldse mitte ühtegi täispikka triatloni ette võtta.

2022 saab hoopis olema aasta, kus üritan nautida liikumise ja eriti rattasõidu “fun” osa – rohkem seiklusi ja aeglast kulgemist. Esialgne plaan on aeg-ajalt rattaga Eestis ringi matkata ehk ka mõni pikem retk ette võtta. Korrapäraste ja plaanitud treeningutega jätkan, samuti jätkub koostöö mentori ja Coachi, Tanjaga. Plaanide muutusest tingituna on tagasi näiteks nädalavahetuse pikad matkad, mida naudin täiega, eriti, kui saab matkata sõprade seltsis.

Õigete tähtede joondumise korral ehk õnnestub osaleda ka mõnel Eesti seiklusspordi võistlusel, kes teab. Triatlonidest jääb suurimaks väljakutseks suvine IRONMAN 70.3 Tallinn ja sedagi vaid eesmärgiga läbida ning nautida (nii palju või vähe, kui see võimalik on sellisel võistlusel).

Seniks aga, püsi terve, kuula keha ja have fun!

Leave a Reply

Your email address will not be published.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.