Skip to content

2018-2

TL;DR

Räägime sadulatest. Usun, et ma pole ainus harrastus(ratta)sportlane, kes erinevate sadulamuredega kimpus olnud – nii varasemalt maanteerattaga, kui nüüd TT rattaga. Kõige suuremaks mureks meestel on veresoonte pitsumine, mis takistab reproduktiivorganite varustamist verega ning sellest tulenevalt kipub … ära “surema”. Või on närvide pitsumise tulemuseks üldine tuimus kubemepiirkonnas.

Kindlasti on esimene asi, mida jälgida, üldine rattaasend ja selle seadistamine. Soovitan igal juhul spetsialisti, bike-fitteri, poole pöörduda – väga häid spetsialiste Eestis mõni õnneks leidub. Minul on õnnestunud oma asendid paika saada Indrek Rannama abiga, tema juures on asendit sättimas käinud ka mitmed Eesti rattaprofid.

Samuti tuleks vaadata aeg-ajalt oma rattapükstesse – kas padi pole liialt kulunud ja ära vajunud, kas padi on anatoomiliselt sobilik ning kas asub pükstes sinu jaoks õiges kohas.

Aga, kui asend paigas, püksid korras ja sadul tekitab siiski ka pärast kohanemisperioodi (1-3 nädalat) ebamugavustunnet, tuleb mõelda sadula vahetamise peale.

Maanteerattaga oli asi võrdlemisi lihtne piisab, kui järgid nelja lihtsat reeglit:

  1. Sadul peab olema piisavalt lai, et istmikunukid saaksid toetuda sadulale. Paaris Eesti rattapoes on istmikunukkide vahelise kauguse mõõtmise pingid olemas, aga seda saab ka koduste vahenditega teha;
  2. Sadul peab olema piisavalt lame, et sa ei kipuks sealt maha libisema;
  3. Sadul peab olema piisavalt kõva, et sa ei vajuks sinna liigselt sisse ja keskosa ei hakkaks pehmeid kudesid survestama;
  4. Ja eelmisele punktile lisaks, pehmete kudede säästmiseks tasub proovida “auguga” sadulat.

Ja jõuamegi TT/Triatloniratasteni. Siinkohal võime need eelnevad neli reeglit sisuliselt ära unustada. Aga kas on üldse TT jaoks mingid reeglid või näpunäited, mida jälgida? Vastus on: nii ja naa. Internet on täis seinast-seina arvamusi, on asju, milles erinevad spetsialistid on üksmeelel, kuid iga argumendi kohta on alati kellelgi paar vastuargumenti pakkuda. 100% ollakse ühel nõul vaid selles, et teema on ääretult individuaalne ja erinevate sportlaste jaoks töötavad erinevad lahendused.

Miks me endale TT ratta soetame? Me ostame kiirust – TT ratta raami geomeetria võimaldab ratturil võtta aerodünaamilisemat asendit – vähendada tuuletakistust ning sellest tulenevalt kiiremini edasi liikuda.

Mis me sageli aga ära unustame on see, et kõige tähtsam, mis võimaldab meil rattaga kiiresti edasi liikuda, ei ole mitte asendi aerodünaamilisus vaid asendi mugavus. Mugavus siinkohal tähendab sportlase võimet oma asendit rattal säilitada kogu võistluse vältel. Kui sa ei ole võimeline asendit hoidma, sest sul on ebamugav, siis muu muutub suhteliselt ebaoluliseks. Piisab paarist-kolmest seljasirutusest tunnis, kui kogu aerodünaamiline eelis on korstnasse lennanud. Jah, me võime tuua erinevaid näiteid professionaalsete sportlaste maailmast, kus mugavus ohvriks tuuakse (Tony Martin muutis oma TT asendit aerodünaamilisemaks, kuid see oli nii ebamugav, et asendi hoidmiseks liimiti sadulale liivapaber! ja uue asendiga ta kaotas 2014. ja 2015. MM tiitli. 2016.a. muutis asendi tagasi mugavaks ja tuli uuesti maailmameistriks). Samuti ei hakka siinkohal keskenduma UCI reeglitele ja kuidas nende raamides profid “vingerdavad”. Täna räägime siiski eelkõige harrastussportlastest. Ilmselt 20km TT kannatab enamus ehk selle ebamugavustunde ära, kuid 180km? Pakun üsna kindlalt, et mitte. Seega – kiiruse võti on tasakaalu leidmises mugavuse ja aerodünaamilisuse vahel.

Kiirus = Mugavus + Võimsus + Aerodünaamilisus

Avatud puusanurk

Avatud puusanurk on üks mugavuse aspekte. Kujutame nüüd ette ratturit hästi madalas, aerodünaamilises asendis. Kallutades ülakeha madalamale, tood sa keha sisuliselt oma reitele ja põlvedele lähemale ja nurk, mis moodustub pedaalimise ülemises faasis reie ja ülakeha vahele, on üsna väike. Mõnel sportlasel võivad piltlikult öeldes isegi põlved vastu kõhtu käia. Liiga väike puusanurk ei lase sportlasel kogu oma võimsust ära kasutada, kuna liialt palju energiat läheb väntamisel viimasest, vända kõige ülemisest asendist, üle saamisele. Sisuliselt tegeled “jala enda alt ärasaamisega”. Lisaks, et sportlane oleks võimeline madalat, aerodünaamilist asendit võtma ning hoidma ja samas ka võimsust säilitama, peab tal olema üsna hea liikuvus ja painduvus nii puusapainutajates, reie tagumistes kui ka alaselja lihastes.

Eriti oluline on avatud puusanurk triatlonis. Ebamugav, ülimalt madal asend, kus puusanurk on “kinni”, tekitab liigseid pingeid alaseljas ja puusapainutajates samas, kui tuharalihased on pidevas venitusasendis. Seega rattalt jooksule üleminek on raskendatud.

Et puusanurka suurendada, on erinevaid variante – tõsta areobar’ kõrgemale, kasutada lühemaid väntasid, liigutakse sadulas ettepoole ja kallutatakse vaagnat ettepoole. Nii tekib keha ja reite vahele suurem nurk. Vaagna ettepoole kallutamine aitab lisaks ka aktiveerida tuharalihaseid. Kõikide selliste küsimustega aitab kõige paremini kogenud bike-fitter.

Aga sadul? 

Siinkohal jõuamegi jälle sadulani. Sadul on TT/Tri asendi juures kõige olulisem komponent. Kui rattaasendi saab hea bike-fitter sinu numbrite ja tunnetuse järgi paika sättida, siis sadula osas on sportlase enda “tagumikutunne” määrav. Hea TT/Tri asend nõuab vaagna ettekallet (pelvis anterior tilt), mistõttu toetuspunkt sadulas ei ole mitte istmikunukid (Ischial Tuberosity) vaid hoopis vaagnaluu eesmine osa (Inferior Pubic Ramus) ja istmikunukid sisuliselt “hõljuvad” sadula kohal. See omakorda tähendab aga, et sadul hakkab suruma kubemepiirkonna pehmetele kudedele, mis omakorda põhjustab pehmelt öeldes ebamugavustunde.

Mitmed sadulatootjad on tegelikult juba aastaid tegelenud teemaga, et vähendada TT asendis pehmete kudede kokku surumist ning võimaldada sportlasel leida enda jaoks mugav asend. Turul pakutakse üsna suurt valikut erivaid TT ja Tri spetsiifilisi sadulaid, küll pikki ja lühikesi, soontega ja ilma, ninaga ja ninata.

Minu sadula saaga

Canyon Speedmax tuli tehasest väga korraliku ja kvaliteetse, TRI spetsiifilise, ninata sadulaga – Fizik Mistica. Sadul on saanud erinevates testides kõrgeid hindeid, kuid see ei tähenda, et ta kõigile samamoodi hästi sobiks. Minul tulid mured esile pikkades pukitrennides, kus 3-4h aeroasendis olles muutus ebamugavustunne sadulas nii suureks, et pidin aeg-ajalt püsti istuma – märk sellest, et tuli hakata sadula vahetamisele mõtlema. Kuid kuidas ja kust leida sadul, mis kannataks 180km muretult läbi sõita? Kahjuks on Eesti turg nii pisike, et testimiseks kõiki võimalikke variante leida on raske, kui mitte öelda, et võimatu. Tuttavate abiga üht-teist ehk leiab proovimiseks. Õnneks on ka mul häid inimesi tutvusringkonnas, kes oma abi pakkusid. ISM sadulad jätsin kõrvale, kuna nende nina on minu jaoks natuke liiga lai. Samas soovisin ikkagi “ninata” sadulat, kus istud sadula eesosas, saad rahulikult vaagna ettepoole kallutada, toetud vaagnaluu eesmise osaga ning kubemepiirkonna pehmed koed sisuliselt hõljuvad sadula ees õhus.

Tänud, Kirill, et nõu ja kogemusega abiks olid ja oma sadulat testimiseks pakkusid. Täna on mul tänu Rademarile ja Kerdile uus Bontrager Hilo Comp sadul, mis täidab kõik ootused.

Kokkuvõte

  • TT ja aero asend nõuab sportlaselt head liikuvust ja painduvust, eriti tuhara-, reie-, sääre- ja seljalihastes. Treeningu eelne ja järgne venitamine on olulised. Omaltpoolt soovitan ka Pilatest, eriti personaaltreeninguid, mis vähemasti mind on väga palju aidanud liikuvuse parandamise osas.
  • Hea liikuvus ja painduvus võimaldab sportlasel oma vaagnat ettepoole kallutada, mis omakorda:
    • Aitab aktiveerida tuharalihaseid – rohkem võimsust rattal;
    • Aitab hoida vaagna sadulas stabiilsena. Vähem hüplemist ja edasi-tagasi liikumist;
    • Vaagna kallutamine ettepoole aitab hoida selgroogu sirgemana, mis omakorda vähendab pingeid alaseljas;
    • Tagab parema ülakeha stabiilsuse ja parandab hingamisfunktsiooni.

 

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.