21. mai, on pühapäeva hommik. 14 tunnise treeningnädala viimane päev. Pikalt etteplaneeritud kohustused ei lase kaua magada. Eile sai sõidetud üsna intensiivselt ratast, keha on raskest nädalast väsinud.
Jätkuvalt vaevav nohu ei taha taanduda, täna on tagatippu ka kerge kurguvalu. Joon sooja teed, proovin nõrkust ignoreerida. “See on peas kinni”, rahustan ennast. Rahulolekupulsi järsust kasvutrendist vaatan osavalt mööda.
Katsun end treeningute lainelt ümber lülitada teistele kohustustele. Hommikused pannkoogid, pidulikult riidesse, minek.
Suudan lõunani spordist mitte mõelda. Kauem ei õnnestu. Peas vasardab: “14 tunnist on veel 2h tegemata. Täna peab õhtul kindlasti jooksma minema”. Ärevus sööb hinge.
Õhtu. Otsustan jooksu ära teha, “kui on kaelast ülevalpool, siis võib treenida”, saan Google’st vastuseks. Keha ei taha vist nõustuda, aga ignoreerin. Tegin 1,5h – “Ikka parem, kui mitte midagi.” “Ees on puhkepäev ja puhkenädal, kõik saab korda”, suudan enesetunde täitsa heaks mõelda.
Esmaspäeval on enesetunne, vastupidiselt loodetule, päris halb – tunnen end haigena. Puhkepäev. Olemine ei parane ka teisipäeva hommikuks. Siit tuleb puhkepäev nr. 2.
Nädala teises pooles alustan trennidega. Kolmapäeval jooksen kerge sörgiga haigust kehast välja. Järgmistel päevadel ei lase rahutus puhata, panen täiskäigul edasi. Nädala lõpp, pikad ja intensiivsed treeningud. Enesetunne on suurepärane, taastumine tundub, et töötab.
Uus nädal. Teisipäeval regulaarne (igakuine) külastus massööri/terapeudi juurde. Saan hävitava hinnangu – keha on nagu tühjakspigistatud käsn, väsinud, pean veel kaks päeva puhkama, alles siis on keha valmis jälle koormust taluma. Kuulen, aga ei taha kuulda! Mõistus koostöös ärevusega räägivad üht, aga keha teist. “Vorm langeb ju nüüd! Kehakaal raudselt paneb kosmosesse, kui kaks päeva trenni ei tee!”, need ja palju muid ebaadekvaatseid mõtteid jookseb peast läbi.
Vormistan ATP ümber, 14h nädalast saab 10h nädal. Kui vaja, tõmban veel paar tundi maha.
“Kui puhkepäevad läbi saavad, oi ma siis treenin, kõik treenin ära!”…
Tuleb tuttav ette? Võitled ka ärevusega, kui pead trenni või kaks vahele jätma? Kui teema sulle võõras, saad suurepäraselt “puhkepäeva ärevusega” hakkama. Mina pean selles suunas veel tööd tegema.
Puhkamine ja taastumine on treeningrutiini lahutamatud osad. Jah, seal jookseb üsna peenike joon, kui ma ei koorma end piisavalt, siis ma ka ei arene. Kuid kindlasti ei tohi taas sattuda seisu, kus olen väsinud või tõbine ning ei kuula oma keha ja surun siiski edasi. Väsimus akumuleerub ning taastumisaeg läheb veel pikemaks. Suureneb oht vigastuste tekkeks, keha vastupanuvõime haigustele langeb. You get the picture. Tegelikult on vaja suisa paari nädalat tegevusetust, et füüsiline võimekus märkimisväärselt langema hakkaks.
Kui on aeg puhkuseks, siis tuleb puhata – süüa normaalselt, suhelda, lugeda, magada! Ja kirjutada.