Skip to content

2018-5

Mees näitab juba nooruses, milliseks ta vanas eas saab.
(Jugoslaavia vanasõna)

“Suitsetavad lapsed on nende vanemate mure”. Sõnad, mis kõlavad Annil kõrvus, kui ta õhtul töölt väsinult koju kõndides järjekordsest suitsupahvakast läbi astub. Kõlavad. Anni emotsionaalset seisundit arvesse võttes ehk liiga pehmelt öeldud? Linna südamesse uhkusega rajatud skeitpargi servas suitsetavad lapsed on juba täiesti igapäevane. Samas on see vaatepilt, mis tekitab igas lapsevanemas õõva ning vastikust. Nii ka Annis.

Terve suvi pole ta saanud oma kodu köögiakent avatuna hoida, tubakasuitsu hais ajab pea valutama. Harvad pole õhtud, kus lisaks tubakasuitsule tungib tuppa midagi kirbemat, võõrast, intrigeerivat. Lõhn on talle tuttav, sõbrannadega pealinnas käies tundis ta sama lõhna ühe hipsterikohviku väliterrassil. Kanep, selgitasid toona sõbrannad.

Vestlustest nende suitsetavate lastega pole abi olnud. Anni, kogenud inimestetundjana, on proovinud nii hea, kui kurjaga. Ei miskit. Kõik sõnad on langenud kurtidele kõrvadele.

Viimastel päevadel on asi läinud eriti hulluks. Noori suitsumehi on kampadena juurde siginenud, mitmed neist vaevalt 10-11 aastat vanad. Lisaks on nad läinud silmnähtavalt julgemaks, enam ei peideta end kohalikule omavalitsusele kuuluva maja nurga taha, varjulisse kohta, vaid kõnnitakse demonstratiivselt suits näpus ringi. Just nii nagu muusikavideotest ja märulifilmidest nähtud.

Anni ei soovi täna ennast muredega vaevata, kuid ka praegu tunneb ta sisemist sundi lastele miskit öelda. “Olge head, pange vähemalt suits peitu, kui täiskasvanu teist mööda läheb. Te ju teate, et suitsetamine teie vanuses on seadusega keelatud, rääkimata sellest, et see on tervisele kahjulik”, ei suuda Anni end tagasi hoida. “Tõmba naahhui, mis see sinu asi on!” “Mine kõnni edasi ja ära kobise!” Jah, neid lauseid on ta korduvalt kuulnud, nii ka sel korral. Krõbedamad roppused jäävad täna õnneks kuulmata. “Miks ma jälle suu pidin lahti tegema”, mõtleb Anni endamisi ning jätkab väsinult koduteed.

Õhtu kodus möödub rahulikult, intsident on peast pühitud. Anni toimetab veel magamistoas. Jõuab ennast mõnusalt sooja teki all kerra kerida, kui ühtäkki on taas toas taas tunda seda kirbet lõhna. “Mitte keegi ei viitsi ja ei soovi seda olukorda parandada! Kes peaks sekkuma? Mis peaks juhtuma, et miskit muutuks!?” Ahastust esile kutsuvad mõtted, mis painavad Annit kuni uinumiseni.
“Tuleks juba talv või vähemasti vihmased ilmad. Miks ei võta kohalik omavalitsus ega Politsei miskit ette, kuigi seaduserikkumine toimub iga päev ja omavalitsusjuhtide endi akende all”, sosistab ta ning loodab, et vallavanema poolt lausutud “Suitsetavad lapsed on nende vanemate mure” oli vaid unenäos kuuldud repliik.

Be First to Comment

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.