November on meeste vaimse tervise kuu.
5. novembril täitus aasta minu “puhkusele minekust“. Tundub paras aeg oma lugu jagada.
Laskumata oma töö spetsiifikasse võin öelda, et kaheksa aastat sai seda tehtud täistuuridel – vahepealse läbipõlemisega ja ikka edasi. 2024. aasta oli aga tavapärasest keerulisem. Ühelt poolt tundus, et lõpuks hakkab mingi suurem progress, teisalt oli tempo selle võrra veelgi kiirem. Olin väsinud, tülpinud ja endassetõmbunud. Suhtlesin täpselt nii palju, kui oli hädavajalik ja nii vähe, kui võimalik. Väsinud meel püüdis midagi kontrolli alla saada – pihku jäi toitumine ja kehapilt, millest kujunes välja häirunud toitumine. Ebapiisav toitumine mõjutas omakorda vaimset tervist veelgi negatiivsemalt.
Augustis tundus, et tööl toimub lõpuks läbimurre ja asjad liiguvad minu jaoks positiivses suunas. Paraku tähendasid muutused taas töökoormuse ja tempo kasvu, vähemalt esialgu. Olin sellega arvestanud, kuid hirmutas teadmatus – kui kaua see kestab?
Oktoobris tundsin, et enam ei suuda. Igapäevasteks saatjateks olid “Kellele mind sellisena vaja on?”, “Kõigil on parem, kui mind enam pole”, “Perel on ilma minuta kergem” mõtted. See oli viimane piisk – tuli pidurit tõmmata. Haigusleht. Olin sügavas augus.
Psühhiaatri juurde saamiseks oli järjekord pikk, mul isegi vedas – sain aja “juba” kahe kuu pärast.
Lõpuks rääkisin oma halbadest mõtetest Mannile. See nõudis suurt enese kokkuvõtmist – tal oli perevaates niigi keeruline aeg ja ma ei tahtnud teda oma muredega veelgi koormata. Aga vaikimine oleks olnud hullem ja teadmata tagajärgedega.
Õnneks õnnestus täiesti ootamatult saada aeg teise psühhiaatri juurde juba detsembri lõppu. Haarasin sellest õlekõrrest. Ja lihtsalt olin – päev päeva järel. Ärevuse leevendamiseks aitas vaid kõndimine. Fun fact: detsembri ja jaanuari jooksul kõndisin kokku ligi miljon sammu.
Jõulud hoidsin omaette. Kellegagi suhelda ei suutnud, kuskil ei käinud, kedagi näha ei tahtnud. Suur löök oli ka ühe vana sõbra lahkumine raske haiguse tagajärjel – ma lihtsalt ei suutnud ärasaatmisele minna.
Jaanuari lõpus, pärast korduvaid arstivisiite ja erinevaid teste, sain lõpuks diagnoosi: korduv mõõdukas depressioon. Algas ravi – tabletid ja teraapia.
Teraapiasessioonide käigus sain aru, et samasse ettevõttesse ma enam tagasi ei lähe. Lihtsalt see tegevusala on minu väärtustega vastuolus, rääkimata infoturbevaldkonna spetsiifikast.
Märtsis andsin lahkumisavalduse ning jätkasin haiguslehega. Plaan end töötuks registreerida sai tagasilöögi, kui selgus, et omal soovil lahkudes ei saa ma seda teha, kuna olen oma ettevõtte juhatuses – isegi kui selle eest tasu ei saa. Mis seal ikka. Tuli liituda vabatahtliku ravikindlustusega, mis maksab Eestis muide 770 eurot kvartalis.
Teine tagasilöök oli Tervisekassa rahastuse lõppemine psühhoteraapiale, mistõttu ei saanud ma puhtalt finantsilistel põhjustel teraapiaga jätkata. Õnneks oli kevad lähenemas ja ravimid hakkasid mõjuma.
Kevad ja suvi möödusid juba positiivsemas ja tõusvas rütmis. Matkasin, sõitsin rattaga, tegelesin koduste toimetustega. Olin Mannile ja Stenile toeks nii palju, kui suutsin. Hakkasin taas oma elus rõõmu leidma. Ja mis peamine – uudishimu. Uudishimu katsetada, luua, mängida: erinevad tarkvaraprojektid ja ettevõtmised – Vyzor 4K Studio, VyzorCam iOS-äpp, AoraSeci riskilahendused.
Sügis tõi aga taas veidi raskemaid hetki. Enda ootuste ja mõtete sättimise vaates. Esialgne plaan haiguslehele minnes oli 2025. sügisel uuesti tööotsinguid alustada. Paraku oli tööturg sügisel üsna vaikne ning sobivaid pakkumisi ei olnud. CV-de saatmine ei toonud vastuseid ja ärevus kasvas.
Ühelt poolt oli teemaks ka keha harjumine ravimitega – olen praegu miinimumdoosil, mis vaadatakse ilmselt lähiajal üle, sest esialgne raviplaan näeb ette 2,5-aastast ravi.
Teiselt poolt enda selgus ja arusaamad: mida ma tahan teha, milleks olen valmis ja mida oma töölt või tegemistelt ootan. Need teadmised teevad küll valikud lihtsamaks, kuid samas kitsamaks – ja selle mõttega harjumine nõuab tugevat vaimset tööd.
Kokkuvõttes ei vahetaks ma möödunud aastat millegi vastu. See on olnud tormiline, kuid kasvamise ja muutumise aeg – inimesena, isana, abikaasana. Minu lähisuhted on paremad kui kunagi varem. Pea on selge, siht silme ees ja samm kindel. Olen täidetud tänutundega Manni ja Steni vastu, kes toetasid mind kõigele vaatamata ning sõprade vastu, kes olid kohal sõna ja teoga.
Lugesin kuskilt, et “sinu normaalne päev on kellegi unistuste päev” – ja see mõte saadab mind. See aitab tänutunnet hoida. Eriti, kui mõtlen aasta tagusele ajale, mil ma “tänastest päevadest” isegi unistada ei julgenud.
Aitäh teile.
Leave a Comment