34 Ärge siis hakake muretsema homse pärast, sest küll homne
Jeesuse mäejutlus
päev muretseb ise enese eest! Igale päevale piisab oma
vaevast.
5. aprill 2018, esimene trenn uute rattakingadega. Spetsiaalsed maanteekingad. Korralikud. Edevad. Olin senimaani sõitnud vaid triatlonikingaga, kus jalg lisaks pedaaliklotsi 4,5 kraadisele “loksule” sai ka kingas piisavalt liikuda. Võtsin rumalusest ette suure ringi, 2:30h, kuuskante kaasa vedama ei hakanud….
7. aprill 2018, hooaja esimene tempokross, 2+3+4+2km, 1km taastumislõikudega. Uute tossudega ja uue mudeliga….
Jooksu viimase lõigu lõpus tundsin esimest korda kannas valu, sellist, mida varem polnud kogenud, korralikult astuda ei saanud, siiski sörkisin vaikselt koju. Järgmisel päeval oli kõndimine raskendatud, tasapisi läks liikumine kergemaks, valu jäi. Otsustasin teha jooksmises pausi.
5. juuni 2018, Tartu Ülikooli Kliinikum, Spordimeditsiini kliinik, Ambulatoorse taastusravi osakond. Diagnoos – Plantaarfastsiit koos osteofüüdiga (rahvakeeli “kukekannus”). Ravi – lööklaineteraapia, jooksmine – vastunäidustatud, triatlonihooaeg – lõppenud.
Difficulties are things that show a person what they are.
Epictetus
Ma ei uskunud, et motivatsioonipuudus on miski, mis võib mind tabada. Aga tabas, raskelt. Nagu juba toona Facebookis kirjutasin, siis füüsilisest valust palju hullem oli vaimne “uss”, mis sees näris. Kurbust ja pettumust põhjustas eelkõige eesmärkide kadumine või vähemasti arvasin seda nii olevat. Otepääl ja Tallinnas olin juba kirjas, tarvis oli leida mingi mõistlik lahend.
Otepää võistlusega oli lihtne, otsustasin ise ujuda ja ratast sõita, ja õnneks oli Marge nõus mulle tiimi jooksjaks tulema. Võistlus ise kulges närviliselt, ujumises ei suutnud suunda hoida, kiirust nappis. Rattaetapil soovisin endast kõik välja panna, aga kogemustest tuli puudus. Jooksus tegi Marge tubli tulemuse, olime tiimide arvestuses 13. ning segatiimides 5.
Otepää võistluse järgselt sattusin vestlema ammuse sõbra Tanja Slater’iga. Kergest lõõpimisest, Tallinnas tiimina osaleda, sai kiirelt plaan ning leidsime, et saame üksteisele võistluseelsel perioodil motivatsiooni leidmises ja hoidmises toeks olla. Mõeldud-tehtud, ka Tallinna individuaalosalus sai tiimiks ümber vormistatud, õnneks oli taas Marge nõus jooksjaks tulema ning “girl sandwitch”, Team Bristonia, oligi sündinud.
Stardieelsed päevad Tallinnas olid toredad, palju (taas)kohtumisi, uusi tutvusi. Võistlus toimus õnneks täismahus, Tanja tegi superujumise, istus Sassi kandadel ning tuli vahetusalasse tiimidest kolmandana. Rattas soovisin taaskord endast kõik välja panna, tundsin end hästi aga taaskord, liiga mugavalt ning kogemuste puudus ei võimaldanud end täielikult tühjaks sõita.
Margelt tubli jooks lõppu ning ületasime finišijoone 9. tiimina, segadest 4.
Finišijoont ületades olin küll rõõmus, kuid juba siis tundsin hinges mingit vastikut kripeldust. Tahtsin kiiresti asjad kokku korjata, ratta vahetusalast kätte saada ning lahkuda. Kuigi meil olnuks võimalus veel öö Tallinnas veeta ja õhtul Finish Line Party’st osa võtta, kiirustasin koju. Järgmisel päeval tekkis Mari-Liisiga kerge diskussioon eelmise päeva üle ning alles siis pääsesid kõik need nädalaid paisu taha kogunenud emotsioonid valla.
You, yourself, as much as anybody in the entire universe, deserve your love and affection.
Buddha
Kõik madala enesehinnanguga seotud tunded tõusid pinnale ning pisaratega koos lajatasin need Mari-Liisile näkku – kuidas ma tegelikult enda arvates ei väärinud üle finišijoone jooksmist, finisher särki, sõprade toetust ja häid sõnu…
Need pikad minutid andsid väärtusliku õppetunni. Sain aru, et kõik need tühised mõtted ongi tühised, kuid vajasid sõnastamist ning välja ütlemist, et minu pettumused polnud seotud eesmärkide kadumisega vaid taaskord ootuste mitte täitumisega jne. Mõistsin, et motivatsiooniprobleemidele keskendumise asemel, tuleb keskenduda sellele, miks ma seda kõike päriselt teen. Sain aru, et mulle anti taaskord võimalus enda sees asjad paika mõelda, keerata uus lehekülg ning alustada uut peatükki – pisut targema ja kogenumana. Olla avatum ning muretum, küll siis asjad juhtuvad. Ja oi kuidas see tõeks on osutunud….
