See võis olla 1999 või 2000, kui minu teekond IT-maailmas alguse sai. Tartu Poskontoris, IT halduri rollis. Sealt edasi Eesti Telefon, kus liikusin spetsialistist süsteemiadministraatoriks. Päris murdepunkt tuli 2004. aastal, kui liitusin Playtechiga. Alustasin süsteemiadministraatorina, liikusin kiiresti tiimijuhiks ning lõpuks infoturbe juurde.
Ligi seitse aastat hiljem tundsin esimest korda, et olen teelahkmel. Hing ihkas midagi muud – midagi käegakatsutavat ja loovat. Fotograafia oli olnud seitse aastat hobi, mis sosistas järjest valjemalt: “proovi!”
Lahkumiseks oli teisigi põhjuseid ja need said olulisteks katalüsaatoriteks. Järgnevad viis aastat fotograafina olid mitmes mõttes pöördelised. Kasvasin, arenesin, tegin rahu oma nõrkustega ja õppisin inimesi paremini tundma. Ka ennast. Kui elu majanduslik pool vajas uuesti ümbermõtestamist, tundus tagasipöördumine infoturbe maailma loogilise sammuna. Aga tagasi ei pöördunud sama mina – olin pragmaatilisem, küpsem ja teistsuguse maailmavaatega.
Bigbank ja seejärel Rush Street Interactive õpetasid omakorda palju. Need rollid avasid teiste inimeste palet, aga tõid pinnale ka minu sisemaailma. Üks moto on mind aastaid saatnud: “Kuhu iganes sa lähed, mine kogu südamega.” See sobib mulle. Kui teen, siis täiega. Ja täiega minemine kannab endas riski – läbipõlemine, stress, depressioon. Vanemana ja targemana tunnen neid märke kiiremini ja oskan vajadusel pidurit tõmmata. Viimasest töökohast lahkumise taga oli sama signaal: väärtused, soovid ja teadlikkus olid uuele tasemele jõudnud ja vaimne tervis nõudis muutusi.
2025 aasta on olnud eriti põnev. Väljast vaadates võib tunduda isegi kaootiline, aga seesmiselt on kõik paigas – nagu instrumendi peenhäälestus. Üks soov on mind kevadest saati saatnud: aidata. Olla kellelegi päriselt kasulik. Pakkuda selgust, tasakaalu ja rõõmu. Kõik mu selle aasta ettevõtmised on kasvanud just sellest pinnasest.
Vyzor 4K Studio ja VyzorCam – soov tuua midagi ilusat, uutmoodi, kättesaadavat. Mõte oli hea, aga turg polnud selleks valmis.
AoraSec – soov aidata väikseid ettevõtteid riskide ja vastupidavuse maailmas, ilma hirmutamiseta. Selgus ja lihtsus, kui viis hoida inimesi muretsemisest, kahjudest ja unetutest öödest. Paradoks on see, et inimestena oleme väga osavad ignoreerima ohte, mida pole näha ega katsuda. Risk on nagu kolesterool – liiga abstraktne, kuni ühel hetkel enam ei ole. Proovisin läheneda teisest küljest, muuta mõttemalle, aga sajandeid juurdunud inimpsühholoogia muutmine on kui tuuleveskitega võitlemine. Aidata saab vaid neid, kes tahavad abi vastu võtta. See pole läbikukkumine, see on ajastuse küsimus. Seda vilja lõikavad kunagi teised.
Ja nii jõuan peaaegu tänasesse päeva. Juba mõned aastad olen jälle saiaküpsetamise juurde tagasi jõudnud. 2024. aastast muutus see eriti regulaarseks. Ning vaikselt, eneselegi märkamatult, leidsin ala, kus inimeste päris vajadused, minu kirg ja minu maailmavaade lõpuks kokku langevad. Midagi, mis annab kogukonnale väärtust ja inimestele rõõmu. Rõõmu, mille eest ollakse nõus maksma. Midagi, mille ajastus tundub olevat just õige.
Pagariäri loomine kannab endas sama eetost kui kunagine Fotovabrik – luua midagi, mis on päriselt olemas, päriselt puudutatav. Aga nüüd, uuel vundamendil: vähem vajadust muljet avaldada, rohkem soovi pakkuda midagi ausat, toitvat ja head.
Ja see kõik järgib samu Aora põhimõtteid, mis on mind sel aastal kandnud. Ainult meedium on teine.
Selgus läbi oskusliku teostuse.
Mõnikord tähendab see ideede kujundamist turvalisemaks ja lihtsamaks tehnoloogiaks. Teinekord tähendab see taigna vormimist maitsvaks saiaks. Mõlemad nõuavad kannatlikkust, täpsust ja hoolt – et luua asju, mida saab usaldada.
Lubage esitleda: PAGARIÄRI Aora.
Leave a Comment