Selle postitusega tõmban 2018 aastale ja hooajale joone alla, panen kirja veel need sündmused ja tegemised sügisest, mis spordivallas meelde on jäänud.
Nädalapäevade jagu pärast Tallinna IM rattaetappi tegin veel rahulikult trenni, peamiselt ujumist, paar rattasõitu ja jätkasin ka jooksu taastusraviga. 10. augustil aga tõmbasime treeneriga hooajale joone alla ning ees ootas puhkus ja 11 spordivaba päeva. Plaan oli see, et plaani polnud – tahtsin veeta planeerimatult aega perega kodus ning mitte midagi teha.
Tallinnas toimus minu jaoks veel üks tähtis sündmus, algas spordielus uus etapp. Otepää ja Tallinna võistluste vahepeal oli meil Tanjaga kokkulepe, et abistame üksteist kui tiimiliikmed, enne Tallinna starti tegime kokkuleppe, et 2019. hooajal on ta minu treener! Suur samm edasi.
Lugesin tagantjärgi vestlusi Tanjaga ja meenutasin oma vaimset seisundit augusti lõpul. Leppisime toona kokku, et minu peamiseks ülesandeks 2019 hooajal saab olema töö enesega – õpin treeninguid ja võistusi ning eelkõige ennast vabalt võtma. Pean kultiveerima mõttemalli, et kohad ja tulemused ei oma absoluutselt mingit tähtsust. “Ootustevaba elu” saab olema minu uus mantra. Ärge siis hakake muretsema homse pärast, sest küll homne päev muretseb ise enese eest! Igale päevale piisab oma vaevast.
Mida see praktikas minu jaoks tähendab? Lühidalt võib selle kokku võtta järgmiste punktidega:
- Pean olema ootustest teadlik;
- Lasen lahti ootustest teiste inimeste ja olukordade suhtes;
- Lõpetan enda võrdlemise teistega;
- Keskendun tegevuseesmärkidele, lasen tulemuseesmärkidest lahti;
- Olen avatud muutustele ja võimalustele;
- Aitan teistel juhtida ja kohandada ootusi minu suhtes.
Kõige sellega kaasneb hulgaliselt mõtteharjutusi ja tööd, mida hetkel siin rohkem lahti kirjutama ilmselt pole mõtet hakata.
Aga nüüd tagasi sügisesse. 2019. aasta hooaeg sai korraliku avapaugu Tõraveres, Transtar sarja finaaletapil. Kokkulepitult läksin starti puhkuse pealt, ratast polnud puutunud 15 päeva. Ootustevabalt. Tanja keelas ära kellalt numbrite vaatamise, ainus, mis ekraanil olla võis, oli aeg ja distants. Nagu allolevalt pildiltki näha võib, siis emotsioon enne starti oli hoopis teine – vestlesin tuttavatega, tundsin ennast vabalt ja hästi.
Kohe algusest peale tundsin ennast ka trassil väga hästi, rada oli tuttav ning kõik tõusud-laskumised teada. Hoidsin oma tavapärast kadentsi, jõudu kasutasin enam-vähem õige piiri lähedal – nii, kui reie eesmistesse hakkas kerge surin sisse tulema, teadsin, et nüüd tuleb väike grammike kergemalt võtta. Tagantjärele numbreid ja graafikuid vaadates, siis paistab, et päris ühtlane sõit tuli. Ootustevabalt võttes olin võimeline tegelikult rohkem pingutama, nii võimsuse, kui ka südametöö lõikes. Win-win!
Kuna pärast Tõraveret oli tunne hea ja võistlusvaene hooaeg selja taga, siis tundus hea plaan minna ootustevabalt sõitma ka Filter Temposarja finaaletappi Iklas. Mõeldud-tehtud, regasin ennast kiirelt ära, võistluspäeva hommikul pakkisin ratta ja pere autosse ning perepäev Pärnumaal võis alata 🙂
Iklas ootas meid jahe ning vihmasajueelne ilm. Laskmata end sellest häirida, tegin kerge soojendussõidu ja veeresingi starti. Kusjuures, ma ei olnudki varem startipoodiumilt startinud, päris uhke tunne oli 🙂
Trass oli minu jaoks täieti uus, autoga kohale sõites sai teekattest pisut aimu. Täiesti flat, tuultele avatud, kergelt krobelise kattega tee. Taas keelas Tanja mul numbrite vaatamise, seekord oli lubatud iga 5km tagant “auto lap”, mis kuvas läbitud 5km keskmist võimsust. Enesetunne oli hea, minnes oli kerge küljekas, tagasiteel hakkas sadama ning tuul oli diagonaalis küljekas/vastutuul. Kui päris aus olla, siis teatud tugevuseni mulle vastutuul isegi meeldib ja sobib, mis aga mu ratta praegustele jooksudele ei meeldi, on küljekas. Ühesõnaga, sõitsin samamoodi nagu Tõraveres, tunde järgi, proovisin endast viimase välja pigistada. Numbrite ja graafikute järgi paistis jällegi üsna ühtlane sõit (Average power ja Normalized power suhe), jäin enda esitusega täielikult rahule.
Ikla võistluse järgselt hakkas pihta plaanijärgne töö. Minu jaoks oli see uus kogemus, kus enam ei pidanud ise endale treeningplaani koostama ja mõtlema – mis ja kuidas. Kava ilmus täiesti ise, maagiliselt, Training Peaks keskkonda, mul jäi üle vaid see ellu viia. Nii lihtne! Nüüd ma saan paremini aru ka oma treenitavatest. 🙂
Olen eelmiste aastate vältel ujumisele üsna vähe tähelepanu pööranud, selle hooaja alguses võtsime eesmärgiks ujumine “korda” saada. Eesmärk pole niivõrd kiiruse kasvatamine, kuivõrd muuta ujumine minu jaoks mugavaks ja lihtsaks – esiteks, et ujumine oleks lõõgastav treening jooksudele ning rattasõidule vahelduseks ning teiseks, et võistlustel, ujumisetapi lõpus, hea enesetunne sees oleks.
Esimene tähelepanu läks seega ujumise tehnika lihvimisele, pisivigade elimineerimisele. Et see kõik libedamalt läheks, oli tarvis teha paar trenni koos treeneriga. Ühildasime selle kõik ühe toreda perereisiga – pikk nädalavahetus UK’s! Väga mõnus vaheldus, saime kogu perega ujuda, matkata ning nautida ehtsaid ja ehedaid Inglise roogasid. Allpool mõned pildid reisist.
Reisilt tagasi, jätkus tavapärane töö pukis ja ujulas. Enne Inglismaa reisi olin oma jooksu taastusraviga jõudnud 10min jooksudeni, vaikselt kasvatasime kestust esialgu 12 ja seejärel 15 minutiliste trennideni. 19. november oli esimene 30min jooksutrenn. Nautisin igat meetrit ja minutit, nii hea tunne oli taas pikemalt joosta.
Basseinis oli enesetunne enam-vähem, Inglismaal läbiräägitud detailid olid meeles, kuid miski siiski häiris. Sees oli subjektiivne tunne, et jalad kipuvad uppuma ning keha asend ei ole õige. Kuna Tanjal oli novembri lõpus – detsembri alguses Lanzarotel iga-aastane ujumislaager, siis tegigi ta mulle ettepaneku, et kui leian soodsad lennupiletid, siis võiksin mõneks päevaks saarele lennata ning vaataksime ujumise tehnika veel korra üle. Mõeldud-tehtud! Kiire otsing erinevate lennufirmade ja vahendajate veebides ning ülisoodsad piletid olid ostetud. Sai ju eesmärgiks võetud olla võimalustele avatud!
Olin Lanzarotel korra varem juba käinud, 2014. aastal, kui Kirill võistles seal ja sellega seoses Delfile videoklippe ja fotosid tootsin. Saar oli täpselt selline nagu mul eelmisest korrast meeles oli – soe, päikseline, kivine. Ka Club La Santa oli oma tuntud headuses. Nautisin täiega seal olemist, treeninguid, ranna ääres kividel istumist. Muuhulgas pildistasin moomoo jaoks mõned tootefotod, mida peaks lähiajal nende kanalites ka näha saama. 😉 Ujumise osas sain positiivset tagasisidet ning enesekindlust juurde – videolt nägin selgelt, et keha on tegelikult vees ilusti horisontaalselt ja jalad ei upu kuhugi. Igati väärt reis ja kogemus.
Ja nüüd kiire hüpe 2 nädalat edasi, detsembri lõppu ja tänasesse päeva. 28. detsembri hommik algas nii nagu iga teinegi hommik. Öö oli rahulik, magasin korralikult. Voodist tõustes tundsin kuskil õlas/seljas/kaelas mingit “krõpsu”, suhteliselt tavapärane, ei miskit erilist. Kuid vannituppa jõudes sain aru, et kõik ei ole ikka päris korras. Paremat kätt ja õlga läbis terav valu, mis ei taandunud ja oli nii tugev, et tahtis jalad alt viia. Kiirelt saime Mari-Liisiga aru, et see ei ole selline valu, millest lihtsalt Ibumetin’iga jagu saab. Kiire kõne pereõele ning seadsime sammud Perearstikeskusesse – õnneks meie kodust vaid paarisaja meetri kaugusel. Kohapeal tehti valuvaigistav süst, kirjutati välja erinevaid ravimeid ning saadeti koju puhkama.
Ei hakka väga sügavale detailidesse laskuma, et mis ja kuidas, märksõnadeks vaid: “valuvaigistavad tabletikokteilid, süstid, diivanil istudes magamine, unetud ööd, teadmatus, haigusleht”. Nädala pärast on neurokirurgi vastuvõtt, sealt nädal edasi MRT ja närvitest. Kõigi eelduste kohaselt on tegemist radiaalnärvi pitsumisega, kuid peale magnettomograafiat peaks pilt selgem olema. Tervenemise ajaline prognoos – teadmata.
Aga mis õppetunnid sellest, pealtnäha süütust olukorrast tekkinud, probleemist kaasa võtta?
Esiteks, shit happens. Lihtsalt. Igaühega. Suvalisel hetkel. Hinda seda, mis sul täna on, sest homme ei pruugi see enam nii olla. Ei, ma ei ütle, et nüüd meeletult kartma peaks hakkama. Lihtsalt naudi neid jooksmisi, rattasõite, matkasid, toite, seltskonda jne täna.
Teiseks, mul tekkis väga suur respekt nende inimeste suhtes, kes kannatavad igapäevaselt krooniliste valude käes. Te olete kangelased!
Kolmandaks. kui oleksin hooaja alguses keskendunud tulemuseesmärkidele ja jätkuvalt seadnud endale erinevaid ootusi, oleks lisaks füüsilisele valule praeguses olukorras lisaks ka tohutu vaimne stress. Täna, kui antud postitust kirjutan, mõtlen vaid sellele, kuidas probleem võimalikult kiirelt lahendatud saaks, keskendun tervisele ning proovin erinevaid lähenemisi, et end taas korda saada. Elan tänases, püüan leida igas päevas miskit, mis näitaks probleemi osas progressi. Eks tuleb ette ka raskeid hetki, ööd, kus valu tõttu ei ole võimalik uinuda ega magada ning ahastus tikub vägisi peale.
Ja neljandaks, kui need rasked hetked tulevad, siis sellistel momentidel on väga oluline omada lähedasi ja sõpru. Olen südamest tänulik oma toetusgrupile – Mari-Liisile ning Tanjale, kes aitavad mõtetel taas õigele rajale jõuda.
Usun, et järgmine postitus algab taas positiivsete nootidega! Over and out!