“Kas peaks veel mõne täispika tegema?” ei olnud pärast Mallorcat küsimus. Küsimus oli vaid selles, et “Kus?”. Sügisel regamine tähendas muidugi seda, et paljud võistlused Euroopas olid juba välja müüdud, kiire otsing näitas, et kallima vooru hinnaga olid saada veel meile kõige lähemal toimuvad IRONMAN’id – Kalmar ja Kopenhaagen. Pisike poll Facebookis ja valituks osutus viimane!
August 2017
Jäänud nädalad enne võistlust möödusid peamiselt vaimu treenides. Oma “mullis” olemine on vähemasti minu puhul võistluste eelselt äärmiselt oluline. Eelistan pigem mitte suhelda, peas asjad selgeks mõelda. Seetõttu sõitsime ka Kopenhaagenisse varakult kohale (saabusime teisipäeval). 
Mis mõtteid puudutab, siis numbrid ja eesmärgid (loe “ego paitamine”) on küll treeningtsükli juures olulised, et aidata motivatsiooni hoida ning treeninguid eesmärgistada, kuid minu tasemel pole võistlusolukorras neil enam mingit tähtsust. Ettevalmistus on tehtud ja kui päev on hea ning kõik toimib, super! Kombineerides 3,8 km ujumist, 180 km rattasõitu ja 42,2 km jooksmist – selle distantsi läbimise jooksul võib juhtuda tuhat erinevad pisiasja, mis kõik tulemust mõjutavad. Visualiseerimine – trassi mõttes läbimine, plaan “A”, “B”, “C” jne paika panemine, numbritest lahti laskmine, kogu “teekonna” mõtestamine – sinna läks 100% võistluseelsest vabast ajast.
Kopenhaageni majutuse valisin Airbnb abil teadlikult võimalikult stardile lähedale, et vältida võistluspäeva hommikul liigset sahmerdamist. Oma korteri aknast nägime praktiliselt kogu ujumisdistantsi 🙂 
Kolmapäeval tegin linnas kerge rattatiiru ning lühikese sörgi. Neljapäeva hommikul ujumine, stardimaterjalide välja võtmine, EXPO külastus. 
Reedel oli kohustuslik võistluseelne briifing. Esimest korda kohtasin ka tuttavaid nägusid – kommentaator Till’i ning IRONMAN Euroopa regioonipealikku Thomast, kes mõlemad mängisid üsna olulist rolli võistluse valikul. 
EXPO’l olid telgiga väljas Ain-Alar ja Maret, kes promosid 2018 aastal Eestis esmakordselt toimuvat IRONMAN sarja täispikka triatloni! Palju positiivseid emotsioone ja kasulikke näpunäiteid juures, suundusin koju asju pakkima. Kuna ma olen “pisut” nimekirjainimene, siis pakkimine läks äärmiselt lihtsalt ja laupäevane asjade check-in oli lihtsalt vormistamise küsimus. 🙂 
Laupäeva lõunasse kuulus ka Sten’i esimene IRONKIDS võistlus (2 km jooksu), mille ta kenasti läbi tegi ja kus lõpus uhkusega medali kaela sai.
Õhtul kella 17:00-18:00 ajal viimane kerge õhtusöök, seriaalide vaatamine ning kell 21:00 silmaluugid kinni.
Võistluspäev
Äratus kell 04:36, ilma äratuskellata – korralikud 7h rahulikku und. Tavapärane hommikusöök – 2 viilu saia maasikamoosiga, kogu pere riidesse, rattapump ja kalipso kaenlasse ning asusime stardiala poole teele. Õues tervitas meid üsna karge hommik, õhutemperatuur ~11-13°C kandis ja hommikule mittekohaselt puhus korralik tuul. Rahvast oli üpris palju liikvel, ligi 3000 sportlast ja nende saatjad, üks keskendunum kui teine 🙂 
Vahetusalas pumpasin ratta rehvid täis, panin eTap’ile akud külge, ladusin joogipudelid ja geelid rattale, andsin ära “street wear” ja “special needs” kotid ning suundusin sooja tegema. Korraks sattusin veel kokku Kerdiga (kes tegi väga õnnestunud võistluse), vahetasime mõned viisakused ja läksime kumbki oma teed.
Sooja tegin teadlikult vaid kaldal, soojendusujumine pole kunagi minu “thing” olnud (jah, tean, see on vale 🙂 ), aga käituge minu sõnade, mitte tegude järgi, eks! 
Ujumise start oli korraldatud “rolling” stardina, lisaks eelnevalt olid sportlased veel eeldatava ujumisaja järgi gruppidesse jaotatud (registreerimisel said öelda, mis gruppi soovid ning selle järgi anti vastavat värvi ujumismüts) ning ka grupi siseselt olid detailsemad koridorid. Vette lasti kuus võistlejat korraga, iga 6 sekundi järel. 
Kell 7:00 anti start PRO klassi võistlejaile, kes suutsid kohe alguses korraliku segaduse tekitada ning ujusid vale poi peale. Vaid hilisem võitja Michelle ujus õiges suunas ning sai seetõttu ka väga korraliku edumaa.
7:10 hakati vette laskma vanuseklasside võistlejaid. Kogu protsess oli pingevaba ja mõnus – minu ärevus oli täielikult maas – kartsin ju ujumise osa kõige rohkem. Olen seda käesoleval hooajal teinud mahuliselt 50% vähem, kui eelmisel hooajal.
Aga vette joostes oli pea selge ning teadsin, tulgu mis tuleb, olen katsumuseks nii vaimselt, kui ka füüsiliselt valmis – on ju võistlus vaid üks treeningtsükli loogiline osa – see kvintessents, mis teekonnale mõtte annab, võimaldab teha “reset’i” ning seejärel uuesti alustada.
Ujumine
Nagu ennist mainisin, siis ujumise osa kartsin enim, seda nii treenituse poolelt, aga ka selliste “küsimärkide” tõttu nagu millimallikad, lainetus, tume merevesi. Millimallikate mure langes ära juba saabumise päeval, kui rajaluuret tegemas käisin – laguuni põhjas vohas korralik hein, mis ulatus praktiliselt veepinnani. Samuti oli vesi üsna madal ja paistis täielikult läbi. Jäi veel tuule ja lainefaktor. Kui paar päeva enne võistlust, vett testides, lainetes ujumine enesekindlust väga ei kasvatanud, siis lõpuks stardist vette jõudes olid kõik hirmud kadunud. Ei häirinud prille ja nägu paitav hein, lainetus ega ka kaasvõistlejad. Nügimistesse ja trügimistesse olen ka eelnevatel ujumistel üsna rahulikult suhtunud, nahaalsust mul jagub ja kui keegi ikka väga selga hakkab ujuma ja kätega vee alla suruma, siis teen üsna kiirelt selgeks, et otsigu endale mõni teine “pukk”. 😉 Varvaste ja jalataldade silitamisest ma välja ei tee, nagunii jalgu praktiliselt ujumise ajal ei kasuta.
Laguun oli suhteliselt kitsas, seega ujudes nägi kenasti mõlemat kallast ja liikumise sirgjoonelisena hoidmine suuremaid probleeme ei valmistanud. Mõned sakid tulid sisse, kus grupist möödumiseks veidi “kurvitama” pidi. Vee temperatuur (kella järgi 17,3°C) oli täpselt paras kalipsoga ujumiseks, vaid tõusev päike hakkas liigselt selga soojendama ja lõpus läks olemine juba üsna palavaks. 
Ühesõnaga, kardetuim ala laabus tegelikult probleemivabalt, ujumise ajaks 1:12:47, GPS’i järgi distants 3,95 km, tempo 1:50 min/100m ja keskmine pulss 151 bpm.
T1
Vahetusalades plaanisin võtta rahulikult ja mitte kiirustada, kuid samas ka mitte väga palju üle 5 minuti aega kulutada. T1 sujus, koti leidsin kiirelt, kalipso sain lihtsasti seljast, rattavarustus kotist välja ja selga, kalipso kotti ning juba jooksingi oma ratta poole. 
T1 aeg: 5:00.
Ratas
Kopenhaageni rattarada pidi eeldatavalt olema üsna “flat”. Kuna eelnevalt ma rada läbi sõita ei plaaninud, siis jäi raja tegelik profiil võistluspäeval üllatuseks. Ja flat ta tegelikult oligi. Ainus kord, kui eest käiku vahetasin, oli vahetusalast rattale hüpates – väikse (39) pealt suure peale (53). Rada oli mõnusa profiiliga, väiksed põntsud ja laskumised, üks natuke tõusu moodi tõus (Geels Bakke, keskmine tõusunurk 3,5%, maksimum 5%), kuid sadulast püsti ei pidanud selle 181 kilomeetri jooksul kordagi tulema. 
Veel enne, kui sõidu juurde jõuan, pisike (kuid oluline!) märkus endale – ei piisa sellest, kui õhtul vahetusalasse viies ratta üle kontrollid, sama rutiini tuleb korrata ka hommikul! Milles teema? Balloonides! Ratast sisse chekkides keerasin igaks juhuks balloonid veel üle, nad on mul ~6000km ratta küljes olnud, kannatanud igasugust teekatet (ka kruusa) ning pole kordagi ise lahti tulnud, ammugi siis ära kukkunud. Nüüd aga, võistluse esimeste kilomeetrite käigus, kuulsin, et kuskil ratta juures on mingi metalne kõrin. Kett ei saanud häält teha, see sai värskelt puhastatud ja õlitatud, jooksud kontrolliti ka enne üle, kõik pidi olema kombes. Üsna ruttu hammustasin läbi, et vist on balloonid lahti! Pealmise ballooni sain sõitmise ajal kinni keerata, 3-4 tiiru pidi keerama, et kinni saaks, aga alumisele ligi ei pääsenud ning peagi juhtus see, mis juhtuma pidi – alumine balloon pudenes rattalt. Õnneks inimtühjas kohas ning kellegile mingit kahju ei põhjustanud. Siiski jääb kummitama küsimus, et kuidas need balloonid ikka ööga lahti kruvisid ennast…? Hea, et neid päriselt vaja ei läinud.
Aga sõidust endast ka. Hommikune tuul ei plaaninud vaibuda ja oli pisut ka suunda muutnud. Seega mõnusast tagantuules kruiisimisest ranniku ääres võis vaid und näha. Puhus mõnus küljekas, mis tähendas seda, et sisemaale keerates, kus rajaprofiil raskemaks muutus, sai mõnusat vastutuult. Aga see, et Taanis tugevad tuuled puhuvad, oli juba ette teada, seega suurt häirida ma end sellest ei lasknud. 
Toitumine töötas, igas tunnis 2 geeli ja 2 soolakapslit. Samas vedeliku tarbimine jäi kesiseks, jõin kogu distantsi jooksul vaid 3 pudelit spordijooki. 86. kilomeetril olin sunnitud tegema esimese tualetipeatuse.
Kui Mallorcal oli sõidu ajal üsna palju “tõmblemist” – keegi sõitis sinust mööda ja jäi samas kohe ette “töllerdama”, siis Kopenhaagenis seda väga ei kohanud – kes ees, see ees ja kes maas, see maas. Olid mõned kiired “rongid”, kohtunikke nägin vaid kolmel korral ning ühe korra nägin raja lõpuosas, kuidas eespool sõitjale kaarti näidati. Näigin ühte kukkumist, Taani teekatete (flint stones!) eripärast tingituna olid raja ääres nii mõnedki rehviparandajad. Lisaks tuulele saime ka vihma ja päikest – rattaetapi esimeses pooles kimbutas jahedus, vahepeal jõudsin juba kahetsema hakata, et T1’s käiseid peale ei tõmmanud. 
Lõppkokkuvõttes üsna sündmustevaene sõit, viimased 60 kilomeetrit ootasin juba jooksurajale saamist. Kahju oli vaid, et keskmine kiirus jäi unistatust pisut aeglasemaks, kuid eks seda võis seniseid kodus tehtud pikki trenne analüüsides ka eeldada. Samuti tuul ja maanteerattale ehitatud sõiduasend ei olnud jooksujalgadele kõige armulisemad, kergeid pingeid lihastes oli tunda kogu sõidu vältel. Püüdsin neid säästa nii palju kui võimalik, kuid päris seisma ei tahtnud ka jääda. 🙂 Usun ja loodan, et see oli minu viimane täispikk, kus maanteerattaga osalen – TT ratas ning korralikud jooksud säästavad lõpuks nii mõnedki watid. 
Rattaetapp numbrites: 181 km, ametlik aeg 05:26:28, keskmine kiirus 33,3 km/h ja keskmine pulss 145 bpm.
T2
Teine vahetusala oli üles seatud maa-alusesse parklasse, pisut kardeti võimalikku vihmast tingitud libedust, kuid vähemalt minu sealviibimise ajal ühtegi äpardust ei juhtunud.
Enne joont kenasti maha, kohe võeti “püüdja” poolt ratas ning sain edasi joosta oma koti järele. Jällegi võtsin rahulikult ning kiirustamata – kenasti asjad pingile, kiiver ja kingad kotti, sokid ja tossud jalga, numbrivöö ümber, müts pähe, geelid pihku, mõned viisakused ja motiveerivad laused ümbritsevate tüüpidega ning juba suundusingi jooksurajale.
T2 aeg: 5:12
Jooks
Esimesed 10 kilomeetrit möödusid rõõmsalt ja üsna kergelt, tempo oli täpselt seal, kus tarvis. Kaasaelajaid oli raja ääres praktiliselt kogu jooksuringi vältel, möll käis, muusika üürgas ja rahvas ergutas! Emotsioon! Minu poolt kiitus Kopenhaageni elanikele ja pealtvaatajaile.
Kuid siis läks väga äkki väga raskeks. Liiga hakkas tegema palavus, jalad andsid märku, et 181 kilomeetrit rattal ei olnud lihtsad, õlad valutasid geelid käes jooksmisest (sel aastal ei tohtinud enam Special Needs punktis abilised geele ulatada, pidid ise oma koti igal ringil üles otsima ning geelid välja koukima), kõhulihased kiskusid krampi. 
Mitu häirivat asjaolu langes üsna lühikesse ajaaknasse – puudulik vedelikutarbimine rattal maksis kätte, joogipunktide vee kvaliteet (probleem ilmselt minu tundlikus kõhus, mitte vees – harjutasin küll kogu nädala end kohaliku kraaniveega, kuid joogipunkti vesi tundus olevat hoopis mingist muust “kraanist”), mis keeras kõhu korralikult sassi ja mille tõttu tekkis hirm geeli sisse võtta (see omakorda põhjustas energiakriisi, mida püüdsin küll lahendada vee ja Coca-Cola segu abil, kuid suurema tuluta). Pidin üsna tihti tualetti külastama.
Tagatipuks sain parema labajala pealses mingi pisikese sideme/kõõluse mikrorebendi. Ei midagi ekstreemset, kuid siiski nii valus, et jooksutehnika lagunes hetkega. Proovisin liikuda longates/kõndides, otsisin sammu, mis võimalikult vähe valu teeks. Sain aeglase tempoga siiski taas jooksma, vasaku jalaga jätkuvalt pöial joostes, kuid parema jala puhul kombineerisin üle kanna/väliskülje/täistalla jooksmist. Vähemasti sain mingis osas joosta! Toitlustuspunktid ja tõusunukid kõndisin, aeg-ajalt jäin täiesti seisma, et jalale puhkust anda.
Alates 21. kilomeetrist oli juba äärmiselt raske peast välja suruda mõtet, et “miks ma seda kõike teen, ma ei jõua enam, astun ära kõrvale!” Aga tänu sellele, et Sten oli raja ääres kaasa elamas, olin sunnitud kogu oma tahtejõu kokku võtma ning edasi liikuma. Otsustasin, et kasvõi kõnnin lõpuni, aga mis eeskuju ma olen, kui esimese raskuse saabudes loobun! Seda enam, et tegemist polnud ju tõsise terviserikkega. Lisaks meenutasin endale pidevalt, et miks ma selle teekonna ette olen võtnud, mõtlesin oma isale. Täispikk triatlon on palju muud, kui lihtsalt füüsiline pingutus! Kõigil, kes rajal, on raske ja igaüks võitleb oma deemonitega. Kas ja kuidas neist jagu saada, sõltub igaühe ettevalmistusest ja meetoditest.
Perekonna viibimine raja ääres oli minu jaoks sel päeval kõige suurem energiaallikas. Igal ringil ootasin nendega kohtumist ning kuna Mari-Liis ja Sten liikusid erinevate lõikude vahel, siis alati tuli uus ergutuskoht meeldiva üllatusena! Mari-Liisi igal ringil öeldud “sa jõuad, tuled lõpuni!” ei jätnud ruumi vastu vaidlemisele.
5 kilomeetrit enne finišit sain veel viimased ergutussõnad perekonnalt, võtsin end kokku ja tõstsin tempot. Läbi valu, seal ta lõpuks oli – see maagiline punane vaip, mis sunnib unustama kogu valu, numbrid, soovid ja ihad. Jääb meeletu rõõm, uhkus, tänutunne ja rahu. 
Jooks numbrites: 41,73 km, ametlik aeg 04:05:01, tempo 05:48 min/km ja keskmine pulss 152 bpm. Koguaeg 10:54:28. Eelmise aastaga võrreldes ajaparandust 48 minutit!
Pika jutu kokkuvõtteks – kõik see ongi põhjus, miks mulle täispikk triatlon meeldib. Sa ei tea kunagi ette, mis nende pikkade distantside ja tundide jooksul juhtuda võib. Seetõttu on ka igasugustest ajalistes eesmärkidest kinni hoidmine üsna mõtetu ja ohtlik. Ka minu eelnevalt seatud sub10 eesmärk oli küll ilus ja töö selle nimel sai tehtud, kuid selle realiseerimine jääb mõneks järgmiseks korraks – siis kui ma seda ka päriselt ja õigetel põhjustel tahan. 🙂
Õppetunnid
- Esiteks, kas seda võistlust saab nimetada ebaõnnestumiseks? Ei, kindlasti mitte! See oli üks väga väärtuslik õppetund. Kui kõik klapib ja õnnestub, mis võimalused taolisest olukorrast reaalselt õppida oleks?
- Mulle sobib, kui saan kogu võistluseelse perioodi kulgeda omas tempos, pigem aeglaselt, kui kiirelt, pigem varem, kui hiljem.
- Energiakulu ja söömine võistluseelsel perioodil. Tunnen, et kuigi vahetult võistlusele eelnev päev oli toitumise osas okei, siis nädala jooksul oleks pidanud pisut targemalt sööma ning vähem energiat kulutama! 10300 sammu neljapäeval EXPO’l ja 11500 sammu laupäeval (IRONKIDS + varustuse check-in) – ma oleks võinud olla säästlikum. 😀
- Viimane söök enne võistuspäeva minu puhul vähemalt 13h enne ärkamist.
- Visualiseerimine! See töötas ja aitas väga palju hajutada eelkõige ujumise osa hirme.
- Isegi, kui rattarajal on külm, tuleb end sundida vedelikku tarbima. Jooksuraja palavuses on väga raske paake jälle täis saada.
- Hommikune varustuse kontroll vahetusalas!
- Toitumine võistluse ajal. Liiga palju geele jäi järgi – seega ma ei järginud plaani ning energiakriis oli vältimatu. Väsinuna ununeb söömine ja joomine, tekib surnud ring.
- Geelid käes jooksmine ei tööta. Piltidelt on samuti näha, kuidas käed vajuvad ära alla. Kas harjutada end enne võistlust korraldaja poolt pakutavate geelide ja spordijoogiga või leida parem lahendus geelide rajale kaasa võtmiseks.
- Arvestades sunnitud peatuste arvu, oli kaheosalise võistlusvormiga start (Compressport TR3 Brutal Short + TR3 Aero Top) minu puhul õige valik.
- Tossuvalik (Saucony Fastwitch) õnnestus täielikult, ei ühtki sinist varvast ega villi!
- Süstematiseeritud ja eesmärgistatud jooksutreeningud kohe hooaja algusest. Sel hooajal jäi spetsiifiline ettevalmistus lühikeseks, uuele jooksutehnikale läksin üle juunis, vähem kui 3 kuud enne võistlust.
- Tugi- ja süvalihaste treening. Olen seda siiamaani osavalt eiranud, uuel hooajal tuleb asi käsile võtta. Mõttes Pilates ja spetsiaalne jõusaalikava.
- Järgmiseks triatloniks korralik TT ratas ja sellele mugav sõiduasend.
- Kohtunikega ei tohi vaielda, kui öeldakse, et “su nibud paistavad”, siis ei mölise vastu vaid tõmban luku kinni 🙂
- Finišisse tulles võtan edaspidi mütsi peast ja prillid eest!
Lõpetuseks tahan tänada oma toetajaid – Tarmo Torim Jooksuekspert’ist, Allan Oras moomoo’st, Peter Slater OTE Sports’ist, Reino Soots Q-haus’ist, Raul Jeetsi, oma perekonda, sõpra/treenerit/nõuandjat Margus Pirksaar’t ning loomulikult kõiki teid, kes mind hea ja sooja sõnaga on toetanud! Aitäh teile, olete parimad!
Mis edasi?
Järgneb kerge taastumine, kuniks jalavalu joosta ei luba, teen ujumist ja rattasõitu. 7. oktoobril on jätkuvalt mõte kaasa teha Tartu Linnamaratonil. Seejärel tõmban hooajale joone alla.
Uue hooaja plaanidest on selge nii palju, et kavas on nii Otepääl toimuv poolpikk (minu esimene) kui ka IRONMAN Tallinn. Muude võistluste osas on plaan veel lahtine.