Üle kuu aja on blogis vaikus olnud, aeg periood kokku võtta.
KMD IRONMAN Copenhagen on täpselt kuu aja pärast, sisuliselt on jäänud veel kaks nädalat mõtestatud treeninguid, kuid sellel hetkel pikemalt ei peatuks.
Millest tahan kirjutada, on vahepeal olnud treeningvaba periood ja osalemine L’Étape du Tour‘il.
Kui möödunud oktoobris end sõidule kirja panin, ei osanud ma sellest suurt midagi oodata/mõelda.
Jah, olin lugenud Priit Salumäe värvikaid ülevaateid eelmistest aastatest, kuid ilmselt humoorikast kirjastiilist tingituna olin jätkuvalt üsna valge leht ning võtsin kogu sõidueelset perioodi paanikavabalt.
Nädalapäevad enne väljasõitu “õnnestus” mul aga haigestuda. Midagi konkreetset nagu polnudki, mingi kaval viirusepisik ilmselt – sekreeti voolas kurku, köha, selline jõuetu olemine. Rääkides arstide ja teiste tarkade inimestega, otsustasime, et teeme siiski AB kuuri läbi, vaatame, kuidas organism taastub ja hakkama saab.
Puhkeperioodil keskendusin puhkamisele, spordivälistele tegemistele. Nagu Mari-Liis ütles, “Mis ma sinuga siin kodus peale hakkan, kui sa ükskord treenimise järele jätad :)”. Kurb oli, et pidin vahele jätma sisuliselt ainsa triatloni enne IM’i – Tartu Mill Triatloni… Igatahes. Puhkasin ja kogusin jõudu.
Juba eelmisel aastal otsustasime, et Prantsusmaale reisime autoga ja teeme ühe toreda roadtrip’i perega. Mõeldud,tehtud! Aasta Auto oli nii lahke, tuli meile vastu ning eraldas reisiks korraliku pereauto, 1.8 TFSI mootori ja automaatkastiga Škoda Superb’i. 
Suur auto, kuhu mahtus vabalt sisse kolmeliikmeline pere, kotid-kohvrid ning ka jalgratas. Laps sai tagaistmel mõnusalt laiutada ja “telkida”. Roadtripi ja auto kohta leiab infot ja pilte minu Instagramist!
Päev enne väljasõitu tegin veel viimase rattatrenni, enesetunne oli enam-vähem. Otsustasin, et kohale sõidame kindlasti ja kui olemine on hea, siis kindlasti ka stardin, kuid riske ei võta ja põhivõistlusel osalemist ohtu ei sea.
Teekond meie peatuspaika Itaalias, Bardonecchias (Torino Olümpiamängude ajal olid seal lumelauavõistlused), kulges kenasti ja viperusteta. 
Ööbimise sihtpunktis võtsime majutuse Airbnb kaudu, meil oli omaette korter ning tee võistluskeskusesse Biranconis oli mööda ilusaid mägiteid ja kõigest 40 minutilise autosõidu kaugusel.
Kogu reisi vältel hoidsin jalgu liikumises, igal õhtul läksin kergele 30 minutisele sörgile, see aitas haigusest taastumisele kõvasti kaasa. Kohapeal tegin enne võistlust kaks rattasõitu, kaks päeva enne kerge kerimine, et tehnika üle kontrollida (sellele tegin kohe peale ka 30min jooksu) ning päev enne võistlust vähe korralikum ja raskem trenn, et jalad korralikult lahti saada ja et aidata kopsudel kohapealse õhuga kohaneda. Kui kaks päeva enne võistlust oli enesetunne veel veidi kahtlane, siis laupäevane trenn sisendas piisavalt enesekindlust, et pühapäeval starti minna. 
Enesekindlusest rääkides, nii Facebooki grupis, kui ka velo.clubbers foorumis käis tõsine arutelu, et missuguse hammakate kombinatsiooniga ikka peale peaks minema. Põhiküsimus oli, kas compact või mitte. Suhtlesin aktiivselt inimestega, sain väga erinevaid ja vastakaid arvamusi, lõpuks loobusin põdemisest ja lõin käega – kui 39/28 on liiga raske, siis nii ongi. 🙂
Ja jõuamegi võistluspäeva hommikusse!
Äratus kell 5:00, pesu, riietumine, söök. Minu võistluseelne menüü on tavaliselt paar viilu valget saia moosiga, söön sama hommikusööki ka juba paar päeva enne, et harjuda. Nii ka sel korral. 
Briancon’i jõudsime mõned minutid enne esimese laine starti, minu stardini jäi veel tublid 1,5h aega. Parkimisega probleeme ei tekkinud, meie optimisti koht oli täiesti olemas 🙂 Viimased riietumisrituaalid, ratas kokku, sporditoit taskutesse ja võiski hakata oma koridori poole liikuma. 
Toitumisplaan võistluse ajaks oli lihtne – üks OTE geel iga 30 minuti järel, 750ml pudel spordijooki tunnis ning kuuma ilma tõttu võtsin kaasa ka soolakapsleid. Geelid toppisin kenasti rattasärgi tagataskutesse, oma joogipulbri võtsin kaasa 5 pisikese mini-grip kotikesega. Särgitaskutesse läks veel ka üks varurehv (üks varurehv oli sadulakotis) ning Moomoo Regen jakk. Paras kaameli tunne oli, aga lohutasin end, et küll varsti lähevad taskud tühjemaks 🙂 Riietuse osas otsustasin eelmiste päevade ilma vaadates Moomoo õhukese spetsiaalse võrgust rattasärgi kasuks, alussärgist üldse loobusin, kuna minu start ei olnud väga vara ja hommikune jahedus oli selleks ajaks juba kadunud. Riietuse pool oli jackpot, mõnusalt õhutav nagu ka Catlike Mixino kiiver. Ilmselt oleks veel parem olnud, kui riietus oleks olnud heledamat tooni. Mõttekoht järgmisteks hooaegadeks.
Kokku oli stardikoridore 15, minu oma oli 13, seega üsna lõpus. Kuna regamise ajal märkisin, et minu ambitsioon on vaid võistlus läbida, siis seetõttu mulle koht nii tagaotsas ka eraldati 🙂 Koridori jõudsin esimeste hulgas ning loomulikult läksin kohe esimesse ritta – julge hundi rind on rasvane!
Siinkohal oleks paslik ka minu võistluspäeva strateegiat tutvustada. Eesmärk oli kohe alguses ennast korralikult anaeroobses (tsoon 4) käima tõmmata, vedada ja tekitada korralik väsimuse foon (aga mitte haamer!), millega minna tõuse võtma. Plaani järgi pidi pulss kogu edasise võistluse käigus püsima aeroobses (tsoon 3) ja pigem seal keskel-ülemises pooles. See annaks indikatsiooni IM ajaks, kas ja kui kaua ma sellisel moel kestan.
Stardikoridoris passimine möödus kiirelt, kiire külastus veel tualetti, Sten sai ka kogeda koridoris passimise tunnet 🙂
Ja hakkasimegi vaikselt veerema stardikaare poole.
Emotsioon oli laes, rahvast oli stardis korralikult, sain tervitada kaasmaalasi ja soovida neile mõnusat sõitu.
3-2-1 ja start antud! Kuidagi juhtusin kõrvuti Evgeniga ja nii see Eesti-express esimesed kilomeetrid ees korralikult kuuma andiski! 
Mingi hetk liitus meiega ka omakandimees Caspar, kellel oli alguses rehv läinud ja nüüd tiksus enda kohta rahulikus tempos.
Kui 30km sai sõidetud, lasin jala sirgu ja jätkasin võistlust omas tempos. Plaani esimene osa sai täidetud! Evgeni ja Caspar panid sama rongiga lõpuni välja, mõlemad tegid väga korralikud tulemused!
Mina tiksusin oma tempos, kui märkasin head “rongi” hüppasin korraks sabale, puhkasin ja siis jätkasin oma sõitu. Ühel hetkel märkasin kaasmaalast Laurit Tartust, temaga sõitsime pikemalt koos, vedasime vaheldumisi ja vestlesime. Joogipunktides tegime peatused, valasin pudelitesse uue pulbri ja siis sinna vesi peale. Plaan toimis.
Aeg möödus täiesti märkamatult, kuigi vaadete nautimiseks väga mahti polnud – tee oli igasuguse tasemega rattureid paksult täis, siis üht-teist sai siiski silmatud (kindlasti soovitan seda piirkonda reisimiseks ja looduse nautimiseks)! 
Ca 121km sõidetud, kui jõudsime esimese tõusu Col du Vars (Cat1 tõus, 9,3km a 7,5%) jalamile. Lauriga jätsime viisakalt nägemist, siit alates läks igaüks omas tempos.
Nüüd sain esimest korda tunda, mida tähendab see, kui rattal käigud otsa saavad. Seisma ei jäänud ja ümber ka ei kukkunud, aga oli väga raske. Kiirus kukkus 9km/h peale, kadents kõikus 50-55 rpm vahel. Jalad hakkasid aru saama, mida tähendab pingutamine sellises kuumuses. Ametliku ajavõtu järgi võtsin seda tõusu 50 minutit ja 19 sekundit. Kui üles jõudsin, siis joogipunktis pudeleid täites tahtsin Mari-Liisile saata sõnumit, et “Esimene tõus võetud, jalad on sodid ja väga raske on rsk!”, aga telefon keeldus koostööst. Mis seal siis ikka, igale tõusule järgneb ju loodetavasti laskumine ja küll siis on aega taastuda!
Laskumine oli mõnus, hea tee ja suured kiirused, kogu tee ratturite päralt. Proovisin nautida nii palju kui võimalik, et motivatsiooni üleval hoida.
Hea oli näha ka kogu trassi vältel nii palju Eesti lippe raja ääres. Eks väga paljud neist 126st eestlasest, kes stardis olid, tulid kohale perede ja sõpradega, kes siis raha ääres kaasa elasid. Hüüdsin ka omaltpoolt alati, kui Eesti lippu nägin “Elagu Eesti!” ja hoidsin sedapidi emotsiooni kõrgel. 
Laskumise järgsel pisikesel tõusunukil märkasin tuttavat rattasärki, jõudsin järele sõber Tanelile, kes tegi väga korralikku sõitu. Temaga veeresime rahulikult koos järgmised 15 kilomeetrit, kuni Izoardi (HC tõus, 14km a 7,3%) jalamile. Siit jätkas taas igaüks oma sõitu.
Lõputõus väärib kahtlemata omaette lõiku. Need 14 kilomeetrit on tõsine katsumus juba ka omaette võttes, eriti sellises kuumuses nagu valitses pühapäeval. Kuid pannes need 14km 181 kilomeetrise rattasõidu lõppu, saad korraliku maasika. Esimesed kilomeetrid on “soojendus” – avatud maastik, pikad sirged tõusud, päike küpsetab, kuid õnneks on trassi ääres palju pealtvaatajaid, kes hea meelega sulle külma vett pähe ja krae vahele kallavad. Juba esimeses pooles kohtab tee ääres palju “langenuid” – kes pikutab, kes seisab pea käte vahel, kes jalutab. Raske on kõigil! Enda peas korrutasin mantrat “sõidan lõpuni, sõidan lõpuni”. 
Kohatised 10% tõusunukid on korralikuks katsumuseks, pähe kipub mõte, et “võiks ju ka puhata”, aga ei anna alla, väntan edasi. Kuna sisuliselt kogu hooaeg olen trenni teinud TT asendis ja maanteeasendist loobusin peale kevadlaagrit, siis oluliselt kergem oli sõita nii, et hoidsin alt kinni ja nihutasin ennast võimalikult ettepoole. Tööd said need lihased, mida hooaja vältel põhiliselt treenitud. 
Samuti jõudsin selle viimase tõusu jooksul korduvalt ennast tänada nende pikkade pukitrennide eest, kus sai nürilt riiuleid vahtides lõigutrenne tehtud! Viimased 6-7 kilomeetrit olin sisuliselt “zombie-mode”s, lihtsalt liigutasin jalgu üles-alla, ignoreerisin kuumust ja vaatasin kellalt kiirust 9km/h.
Ja siis ta tuli, viimased kaks nõelasilma kurvi ja finišijoon! Korralik emotsioonilaks! 
Vaatasin veel mõne aja teisi lõpetajaid ja hakkasin mäest alla veerema. Lõpetajamedali said kaela need, kes mäefinišist lõpuks alla jõudsid ja üle kollase vaiba veeresid.
Finišis mujete vahetamine Priidu ja Evgeniga, leidsin üsna kiirelt üles ka oma pere, emotsioonide vahetamine, ootasime ära sõber Taneli finiši ning saigi liikuda väljateenitud burgeri järele 🙂
Juba järgmisel päeval olid jalad väga okei seisus seetõttu läksin sõitsin tunnikese lõdvestuseks peale. Nautisin meie kohalikke mägesid ja vaateid!
Õhtune poeskäik lõppes aga toreda mägimatkaga pere seltsis.
Teisipäevane päev oli planeeritud puhkuseks, käisime järve ääres, ujusin, võtsin päikest. Pere SUP’is järvel, nautisime täiega päeva. Õhtul veel kolmveerand tundi jooksu otsa, mõnus…
Reisi alguses plaanisime minna vaatama ka Tour de France 17. etappi. Aga plaanid ikka aeg-ajalt muutuvad 🙂
Tuli hoopis parem idee! Kuna juba Itaalias olime ja ratas kaasas, siis pisikese haagi sisse tehes saaks sõita ka Passo dello Stelvio’t – maantee, mis on iga ratturi ja autoentusiasti unistus! Sõitsime autoga Bormio poolelt startides üle, parkisime auto Prato allo Stelvios ära, panin ennast riidesse, ratta kokku ning panin ajama.
Pisut numbreid:
Pikkus: 24,3km
Keskmine tõusunurk: ~8%
Maksimaalne tõusunurk: 11%
Tipu kõrgus: 2758m
Tõusumeetreid: 1808m
Serpentiine: 48
Võistlusest pinge maas, raskustest aimdus olemas, võtsin tõusu mõnuga. Oli raskeid momente ja oli väga raskeid momente. Kogu tõus on aga palistatud imekaunite vaadete ja ägedate autodega. Tippu jõudes olin korralikult tühi, esimest korda kogesin, kuidas jalgadest sai jõud otsa ning hapnikust tuli puudus. Samaväärselt hingetu olin aga nendest vaadetest, mis üleval avanesid! Tõeline maiuspala, mida külastada.
Mäelt laskumine on korralikuks preemiaks tõusul tehtud pingutuse eest ning alla jõudes olin üheselt veendunud, et see 3h oli sportlikus/esteetilises mõttes kogu selle roadtripi kõrghetk! Mida väljendas ka emotsioon, millega oma kogemust perega jagasin ja mida Mari-Liisil õnnestus üsna hästi tabada 🙂
Nüüd hakkan vaikselt joont alla tõmbama, istun Prahas sugulaste juures, vaatan telekast TdF 18. etappi, sedasama, mida meie sõitsime.
Laupäeva õhtuks loodame olla kodus, et pühapäeval reisist välja puhata ning uuele nädalale värskelt ja heade emotsioonide/mälestustega vastu minna!