Skip to content

2024-04

“Mis ostsid Piletilevist?” kirjutasin Mannile Messengeris. 
“Jah, Järvi kontserdi pileti,” sain vastuseks.
 Ahjaa, see on see mingi 12-tunnine etnoüritus, “Meelte Videvik” – pole väga minu teetassike, mõtlen endamisi. 
“Mis plaan on, kellega lähed?” küsisin täpsustuseks. 
“Tüdrukutega, nad jäävad meile ööseks,” sain vastuseks. 

Armastus ei ole teineteise külge klammerdumine ega pidevalt ninapidi koos olemine; armastuses tuleb anda teineteisele ruumi olla ja kasvada, austada teise soove ja eelistusi. 

“Tead, ma lähen sel nädalavahetusel siis pisikesele rattamatkale, saate rahulikult siin majandada ja olla,” lausun pärast mõttepausi. 
“See oleks sinust väga armas, aitäh,” saan Mannilt naeratava vastuse. 

Matka planeerimine tundub üsna tüütu tegevusena, aga mulle see kuidagi meeldib. Erinevad ideed jooksevad peast läbi, formuleeruvad esimeste mustanditena kaardil, täpsustuvad ja siis täpsustuvad veel. Mõnikord on versioonide erinevused vaevumärgatavad, vahepeal lendab eelmine versioon täiega prügikasti. Seekord nii läkski. Esimene versioon nägi ette Läti külastust ja ööbimisi samalaadselt pika matkaga majutusasutustes. Erinevad asulad, üsna palju sõltun distantsidest poodide vahel, kust saaks vett ja pisut toitu teele kaasa osta. Majutusasutuste täituvus on aga teema; paar soovi, kus peatuda, jäävad selle taha. Delete. Järgmine versioon.

Aga ma pole ammu emal külas käinud… Vaatan võimalikule trassile uue, värske pilguga otsa. Ühe öö majutuse küsimus oleks hoobilt lahendatud. Soodne ja teeks emale ka rõõmu. Aga kuhu sealt edasi? Lõuna-Eestit olen sel suvel juba korduvalt risti-põiki läbi sõitnud, võiks olla midagi uut? Äkki peaks lähtuma sellest, et millised majutused ja kus saadaval on? Midagi huvitavat ja teistsuguses asukohas? Mõte hakkab liikuma. Avan Booking.com äpi ja hakkan surfama. Peipsiäärne tundub huvitav – saaks teha kaks pikemat päeva ja kolmas, kojusõidu päev, oleks pisut lühem. Nina küla ja Nina Põhumajad tunduvad intrigeerivad ja kutsuvad. Huvitav, kas sel nädalavahetusel on saadaval? On. Link Mannile Messengeris: “Plaanin seal ööbida ühe öö!” 
“Wow, kui äge!” saan vastuseks. 
Otsus on sündinud. Nüüd kaardi joonistamine ja logistilised küsimused. 

Olen “nimekirjainimene” – erinevate ürituste, reiside ja matkade varustusnimekirjad on Google Sheet’sis ning tänu sellele käib asjade hunnikusse kogumine ja pakkimine lihtsalt ning kiirelt. Päev enne matka ratast ei puutu vaid teen kerge hoolduse ja riiete pesu. Nimekiri printi ja läheb pakkimiseks. 

Miskipärast on ratta tagumine käiguvahetaja viimasel nädalal kahtlaselt käitunud, teen kiire hoolduse ja puhastuse. Pulley cage’i vedru puhastuse ja määrmise jätan spetsialistide hoolde, õnneks on Priit tööl ja saab mind aidata. Riskid minimeeritud. 

Töölt on reedene päev puhkuseks taotletud, koosolekutest tühjendatud, Slacki staatus “Vacationing”. Sellega on bürokraatia osa ka täidetud. 

Neljapäeva õhtul küpsetan matkale kaasa mõned jõhvikakuklid ja pakin viimased asjad kottidesse. Vist sai kõik, midagi vist ei unustanud, jookseb sõltumata nimekirja järgimisest tavapäraselt peast läbi. 

Reede hommik, ärkan kell 4:25. Tavapärane. Loodan, et ilm peab. Kohv, tavapärased mineraalid ja toidulisandid, üleöökaerahelbed hommikusöögiks. Mann palus, et kui ma kell 7 välja sõidan, siis on okei teda ka äratada. Kell on pool seitse, äkki on okei, kui ma ta üles ajan. Musi põsele, kerge võpatus ja siis tuttav naeratus. 
“Olen valmis startima, loodan, et on okei, et kell 6:30 sind üles ajasin?”
“Jaa, muidugi, kohe panen miskit peale ja tulen alla.”

Tavapärased selfid, pildid ja minek. Esimesed (kilo)meetrid on alati kõige keerulisemad. Meel on ärev ja mõtete vaigistamine keerulisem. Varsti tuleb rütm sisse, lohutan end mõttes. Alati on tulnud. Tuleb ka seekord. 

Suvised varahommikud on kaunid, eriti päikselistel päevadel. Augustikuine hommikuudu hõljub põldude servades ja metsa kohal. Ilm on karge, aga päike hakkab juba kergelt soojendama. Kihiline riietumine to the max! Tund peale väljasõitu asendub tuulekas vestiga, tund hiljem lendab juba ka vest tagataskusse. 

Valisin esimese sõidupäeva teadlikult kõige keerulisema. Distantsilt küll paar kilomeetrit lühem kui järgmine, aga tõusumeetritelt selgelt raskeim. Esmalt Kääriku ja Harimägi, siis tükk “siledat” ja seejärel Rõuge ja Haanja tagune. Kui Noprisse ära jõuan, siis läheb juba allamäge. Nopri on ema juurest 16 kilomeetrit, ei lohuta väga. Väsinuna on lihtsam pea tühi hoida. Lihtne. 

Ilm peab, logistika toimib. Nälga ei jää ja veepuudust ei teki. Musta värvi kiivri asendamine valget värvi kiivriga selleks matkaks ei too aga erilist leevendust. Päevased temperatuurid katsuvad 30C piiri ja Plaani järve ääres ei jää muud üle, kui korraks pea vette kasta. Leevendus seegi. 

Videot sel matkal ei plaani teha, hoopis fotoessee. Pole ammu päriselt mõttega pildistanud, tunne ja silm on natuke roostes, aga pole hullu. Ega ma konkursile pilte tee, mõtlen endamisi ja püüan telefonifotograafia piirangute ja kadreeringu pärast mitte põdeda.  

Jeedasmägi, kõne emale.
“Ma ostsin poest kanafileešnitslit, tõin 10 kaneelisaiakest, vaata ise, mida sa poest juurde ostad, mida sa sööd”. Ema on mu toitumisveidrustega leppinud.
“Jah, ma käin poest läbi ja ostan, mida vaja.” Olen õhtu- ja hommikusöögivariandid oma peas juba päeva jooksul korduvalt läbi jooksutanud. 

Jõuan ema juurde; ta on juba trepil vastas. Tervitused-kallistused ja selfi. Tahaks tolmused riided seljast pessu visata ja ise dušši alla minna. Ja siis kiirelt sööma. Kell on kolm, kella neljaks või hiljemalt poole viieks tahaks söömise ja päevase “tankimisega” ühele poole saada. 
“Mis hinde Vastseliina kaneelisaiadele annad? Kui ma XXX’le rääkisin teie saiakeste hindamise tabelist, siis ta ütles, et Võru YYY kohviku saiakesele tema ka 5 ei annaks hindeks”. Meie tabel kogub kuulsust.
“Kahjuks 5 ei anna, äkki 3,5 või napilt 4,” olen viisakas.
Tabelisse ma selle eest üle 3 ei pane. Täidab eesmärgi – kõht täis, magus ja kaloririkas. 

Õhtul veel “kohustused kodu ees” – kerge muruniitmine, üks edasilükkamatu töökõne, diivanil pikutamine ja vestlused emaga. “See” teema jutuks ei tule. See videos väljaöeldu. Tema ei küsi ja mina ei räägi. Pole vajadust. Räägime hoopis muust, maast ja ilmast. Oleme viimase paari aasta jooksul kuidagi oma vestlustes sisukamateks ja sügavamateks läinud. Ei tea, kas vanuse või minu muutumise tõttu. Kell 20:30 viskan voodisse pikali, Kahju, et isaga selliseid vestlusi ei jõudnud pidada.

Laupäeva hommik, magasin suhteliselt hästi, “body battery” sajani ei jõua ja arvestades kõike, ei peagi. Püüan vaikselt toimetada, aga ema tuleb ka üles. 
“Ega ma maganud enam, pikutasin niisama.” 
“Selge.”
Mulle tundus küll, et magasid.

Kohv, hommikusöök (kaerapannkoogid õunaga, kohupiimakreem), asjade kokkupakkimine, viimane pilk ilmaennustustele (kontrollin vähemalt viiest erinevast äpist). Loodan, et päris vihma kätte ei jää. Tegin eile erinevate jõududega kokkulepped, et mind juhitakse vihmast kõrvale. Täna selgub, kas kokkulepped peavad. Etteruttavalt võin öelda, et pidasid küll!

“Kuhupoole sul täna plaan sõita on?”
“Uh, ega ma päris täpselt enam peast ei mäleta, vist oli sinna Loosi poole, siis Lindora ja Leevi ja Põlva ja sealt edasi. Öö olen Peipsi ääres,” vastan. 

Lükkan ratta aiast välja, kallistused ja hommikune selfi. Lähen liikuma. Tagumik polegi väga hull, jalad veits kanged. Liikuma ära saab, siis läheb kergemaks, lohutan end mõttes. 

Hommik taas karge, taas udune. Esimesed fotopeatused on juba 100 meetri kaugusel. Tõotab tulla produktiivne fotopäev. 

Vihmakokkulepetest: Põlvas oli plaan minna Tillu talukohvikusse kohvile ja koogile. Jõudsin kohale pool tundi enne avamist. Hakkas sadama kerget uduvihma; igal teisel juhul oleksin löönud käega ja sõitnud edasi, seekord usaldasin elu. Ju mind siis suunatakse ootama. Istun kohviku väliosas varjus ja ootan. Kell 9:56 olen esimesena leti ääres. 
“Palun üks suur piimaga kohv, üks juusturull ja siis tükk kohupiimakooki.” 
“Missuguse tüki annan, kas otsast või keskelt?”
“See otsatükk sobib väga hästi.” Mulle on alati pisut krõbedamad ja kõrbenumad tükid meeldinud. 
“Palun, kohvi toome ise lauda.”
Ideaalne. Pesen käed ja lähen teist hommikusööki nautima. 

Kohvikust lahkudes on sadu möödunud, pilved liiguvad ees ja taga, tee on kohati korraliku veekihi all, aga ülevalt miskit ei kalla. Õnnega pole siin midagi pistmist, ütleks Mann. Hoitakse. Olen tänulik ja usaldan. Saan päeva jooksul veel korra ehk 5 minuti jooksul kerget tibutamist, aga see on ka kõik. Justkui profülaktikaks. Mulle sobib. 

Luunjas pean põikama suuremale maanteele, esimene Suure-Emajõe ületus nende kolme päeva jooksul. Jõgedega, eriti suurematega, on Eestis pisut keeruline, logistiliselt oled sõltuv suurematest teedest, kuna lihtsalt sildasid pole. Nojah, mis siis ikka. Teine Emajõe ületus on pühapäeval, Käreveres. 2 kilomeetrit Tartu-Tallinn maanteed tundub hirmutav vaatamata sellele, et maantee on seal tavapärasest laiem ja tee ääres lai riba just nimelt rattaga liiklemiseks. 

Luunjast saan selle matka sügavaima kogemuse, kindlasti kontrastsema. Samuti kütet oma tänutundele ja tänulikkusele. Luunja kaupluse ees kohtun nelja alkoholi ja eluraskuste küüsi langenud mehega, kes valjuhäälselt vaidlevad millegi üle – mille üle täpsemalt, see polegi oluline. Hindan olukorda ja jätan ratta lukustamata. Olen oma matkade jooksul ratast lukustanud vaid loetud kordadel ja seda kuskil suuremates linnades, eelnevalt olukorda ja asukohta hinnates. Olen hoitud. Poes sees kohtun meeste viimasest poekülastusest sinna hõljuma jäänud “aroomide” ning tülpinud nägudega nooremapoolsete müüjatega. Poe ilme on üsna räsitud, aga sortiment piisav; tulin vaid kiire lõuna järgi. Jogurt, Leiburi “Kuldne” röstsai. Piisab. Tülpinud olekule vaatamata on müüjad viisakad ja naeratavad. Asi, mida millegi tõttu maapoodides väga ei kohta. Ei teagi, kas küsimus on selles, et olen “võõras” või puhtalt persoonides. Ei tea ja ei jää selle üle ka pikemalt juurdlema. Kaup näpus väljun poest. Üks meestest istub rolleri selga ja veereb Kavastu poole. Vast siis oli ikka piisavalt kaine, et sõita. Hüppan rattale ja veeren teises suunas – alla sadamasse. Seal ootab mind ees hoopis teistsugune Eesti. Suurte paadikärudega linnamaasturite ning sadamas seisvate kaatrite Eesti. Inimesed on vaat et valjuhäälsemadki, kui 100 meetrit eemal vaielnud mehed. Teemad on enamjaolt teistsugused nagu ka hoiakud ja poosid. Alkoholiteema on aga sama. 
“Ma kuulsin, et sind pandi eile puhuma, on alles nõmedus.”
“Nojah, Politsei tuli jõele ja pani puhuma. Mingi uus seadus on.”
…..
Istun, nosin oma lõunat ja vaatlen. Inimesed on kahtlustavamad kui poe juures. Tunnen, kuidas ma oma hooletu oleku ja tolmuste riiete-rattaga häirin, kuigi minust püütakse mitte välja teha. Ei oskagi seisukohta võtta. Naljakas? Kurb? Ah, mis iganes. Hüppan sadulasse ja veeren edasi. Järgmise tunni veedan tänulikkuses selle õppetunni eest. Päeva teine pool on matkal alati pisut keerulisem. Väsimus ja tagumikuvalu jõuavad kohale ning kui sinna lisada üksluisemad teelõigud, siis saame ideaalse kombinatsiooni kohaloleku praktiseerimiseks ja tajumiseks. 

Koosa, viimane poepeatus enne ööbimiskohta. Pisemate poodidega on mul keerulisem. Valikut nagu on, aga ise olen liiga valiv. Leian siiski miskit sobivat. Jõuaks juba ööbimiskohta, saaks õhtusöögi sisse tõmmata ja siruli visata, väsimus on. 15 kilomeetrit veel minna. Enne Nina küla põikan läbi veel Kolkjast. Tuleb välja, et sel nädalavahetusel on “Peipsi Toidu Tänav 175 km” üritus. Kolkja on palistatud sibulamüüjate ning puhvetitega. Haaran esimesest telgist kaasa kaks sooja kaneelisaia (hinne 4), õhtu muutus just palju ilusamaks.

Ööbimiskoht. Lapsed sõidavad ratastega, perenaine peseb aknaid.
“Tere, kas see on see Põhumajad?”
“Jah, on küll,” vastab perenaine.
“Mul peaks olema broneering ühele nendest majadest.”
“Mäletate, missugusele? Mitmekesi olete?”
“Olen üksi, vist oli see, kus on üks suur voodi sees.”
“See on siis see keskmine.”
“Selge, sätin ennast siis siin sisse.”
“Kas Kolkjas oli palju rahvast seal festivalil?”
“Omajagu, jaa, teeääred olid autosid ja inimesi täis. Haarasin endale kaks saiakest sealt kaasa,” vastasin, ise samal ajal asju juba lahti pakkides.

Mind ootas ees just täpselt see, mida olin oodanud. Rahulik ja idülliline, olin sellest kohast eelmise aasta matka ajal mööda sõitnud ja mõelnud, et on ikka äge koht. Nüüd siis olen siin. Bullerby vaib. Koduloomad on veel puudus. Oh, wait, seal on ju kitsed! Meenub miski lapsepõlves loetud lasteraamat, pealkirja ja sisu ei mäleta. Aga tuleb meelde see tunne, mida toda raamatut lugedes kogesin. Täpselt selline tunne ongi.

Välidušš ja välikäimla. Õhtusöök, jalutuskäik ja raamatu lugemine, esmalt õues ja siis toas, võrkkiiges. Levi ei ole, miski ei häiri. Esimene ketihooldus, päikseloojang ja magamaminek. Homme tuleb ilus ilm, saan loodetavasti päiksetõusu nautida.

Ärkan tavapärasel ajal, päiksetõusuni on kella järgi 40 minutit. Keedan kohvi, võtan esimese ampsu saia. Pikutan ja vaatan järve kohal ehavat taevast. 5 minutit enne päiksetõusu tõmban tuuleka peale ja sean sammud randa. Emotsioonid ja vaated on just need, mida olin oodanud. Süvenen, lasen mõtetel minna, olen. Sean telefoni statiivile ja teen mõned pildid, mälestuseks ja essee jaoks. Pilt ei suuda jäädvustada suuremat osa sellest tundest ja vaatest, ega peagi. Need jäävad mällu, telefonipilt on vaid järjehoidja. 

Pühapäev on alanud, olen omadega täpselt seal, kus pean olema. Enam ei hoia mind siin miski kinni, pakin asjad, tõmban mitu kihti riideid peale ja veeren Alatskivi poole. Olerex avatakse kell 6, võtan teise kohvi ja äkki mingi saiakese ka.

Asulad ja teed on tühjad. Inimesi ega autosid ei näe liikumas, eriti just nädalavahetuste hommikutel maapiirkondades. Mulle sobib. Päiksetõusus rattaga sõitmine on miski, mida ma ei suuda ühegi sõna ega pildiga edasi anda – seda peab ise kogema. Ma isegi ei püüa seda sõnadesse panna. Las ta jääb. Päiksetõusus on ka üksluised pikad ja sirged RMK teed erilised. 

Kell 5:30 on Mann veel ärkvel, kontsert kestab ju kella kuueni. Vahetasime viimased sõnumid enne, kui ta unne läks. 
“Kalli, võid kell 10 ka koju maanduda, kui soovid!”
“Olge rahulikult, ma jõuan millalgi peale lõunat.”
Tahan võtta veel viimast sellest matkast ja pühapäevast. Mul ei ole mitte kuhugi kiiret.

“What I have learnt recently is those who have Gravel bikes have them for different reasons to the next person.” ütles treener Tanja mulle pärast matka, kui talle põgusalt kokkuvõtet tegin. Paremini ei saakski seda kokku võtta. Ma ei liialda, kui ütlen, et Gravel ratta ost oli üks elumuutvamaid otsuseid ja Mann oli see, kes toona mind tugevalt julgustama ja utsitama pidi seda otsust tegema. See ongi armastus. Kasvamine üheskoos, samas suunas, paralleelselt, kuid siiski mõlemad oma rada. 


Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.