Mida teeb perepoeg, kui ta kaubanduskeskuses keeldub sinuga suhtlemast ja marsib kalkvel silmi eemale, kuna keeldud ostmast talle uut BayBlade’? ‘
Mida teeb kolleeg, kui tuleb sinu juurde nägu naerul ja suul sõnad: “Tere, sõber, kuidas läheb!?” ning ta ainus soov hetkel on saada üks task sinu tööde nimekirjas ettepoole?
Mida teeb näitlejapaar uues etenduses, kui suur osa naljadest käib kas alkoholipoliitika või tervislike eluviiside pihta? Mida teevad selle etenduse produtsent ja stsenarist, kes need naljad sinna etendusse sisse kirjutasid?
Mida teeb poliitik, kes enda poolt korraldatud meeleavaldusel ei püüa abipolitseinikuna takistada teise inimese vastu suunatud vägivallaakti ning hiljem näitab näpuga, “ise oli süüdi”?
Mida teeb vägivalda tunda saanud poliitik, kui läheb teise erakonna meeleavaldusele tegelikult selge sihiga seda “trollida”?
Mida teeb müüja, kes teatab sulle rõõmsal meelel, “See värv sobib teile nii hästi. Ma arvan, et nende pükstega sobib väga hästi ka see püksirihm.” olgugi, et läksid poodi sokke ostma?
Mida teeb ajakirjanik, kes paneb artiklile võimalikult krüptilise ning ülepaisutatud pealkirja, et sa sellel ikka kindlasti klikiksid?
Mida teeb toimetaja, kes paneb artikli juurde võimalikult võika/seksuaalse/värvikireva/dramaatilise foto, mille seotuse artikli sisuga suudab tuvastada vaid eriti elava kujutlusvõimega inimene?
Mida teeb ettekandja pubis, kes vastab küsimusele: “Missugune neist roogadest on teie lemmik?” silmagi pilgutamata: “Nii head, et mulle meeldivad kõik!”?
Mida teeb teleajakirjanik, kes soovib saatekülaliselt-arstilt saada kätte vastuse, mille suunas ta oma hirmu külvava pika olustikukirjelduse ja lõpuks ka küsimusega tüürib?
Mida teeb taksojuht, kes aimamata, et oled tegelikult kodulinnas, viib sind hoopis arusaamatut teed mööda sihtkohta, samas seletades, et “siit saab kiiremini”?
Ja mida teen mina, et sulle neid küsimusi praegu siin esitan?