Skip to content

2017-8

Ja ongi jäänud vaid 9 päeva hooaja põhistardini (ainsa võistlusstardini). L’Etape’lt tagasi koju jõudes läksid trennid taas plaanipäraselt edasi, enesetunne hea ja motivatsioon kõrgel. Nüüd võiks veel kirjutada kolmest-neljast väga positiivsest asjast seoses treeningute ja progressiga, aga ma ei tee seda.

Paar kuud tagasi ütlesin kõva häälega välja oma eesmärgi Kopenhaageni võistluseks. Nende möödunud nädalate jooksul olen ennast sellel eesmärgil juhtida ja kontrollida lasknud ning korralikult “sõlme keeranud”. Eesmärk on äge ja väljakutset pakkuv, aga selle seadmine on olnud valedel alustel.

Mul on probleeme endasse uskumisega (who knew…?). Saavutatuga rahulolu kestab vaid hetke, pettumus on kerge tulema, olen enda suurim kriitik. Elan konstantses ootuste konfliktis iseendaga. Kipun end võrdlema teiste elude, tulemuste, saavutustega. Eriti raskelt mõjub see seetõttu, et tänases kiires ja pealiskaudses maailmas süveneme liialt vähe ümbritseva tegelikku olemusse. Sotsiaalmeedias jagame ju vaid “Greatest Hits”e, kokkusaamistel räägime (loe kiitleme) vaid sellest, kui hästi meil ikka kõik on.

Mõte 10 tunni alistamisest tundub nii ahvatlev, aga miks tegelikult sellise eesmärgi seadnud olen? Et kuuluda “klubisse”, parem enesetunne, et oleks millega kiidelda, rahuldada saavutusvajadust/edevust? Ausalt, täna ma sellele vastust ei tea.

Aga mul on jäänud veel 9 päeva, et saaksin starti minna juba puhaste mõtetega. Kehaga on suur töö tehtud, töö mõtetega jätkub. Loodetavasti õnnestub ka finišijoon ületada ning misiganes see tulemus siis ka poleks, saavutatuga rahul olla. Endale tõe tunnistamiseni olen juba jõudnud.

Leave a Comment