Skip to content

2018-4

Tõeline eestlane

Tõsieluline jutustus. Tegevuskoht – ühe Eesti provintsilinna ujula riietusruum. Hommik, kell on 7:30.

“Noored on hukka läinud”, sõnab Lembit mõtlikult Heinole. “Muud ei tee, kui ainult istuvad oma telefonides. Kaelad kõigil kõverad peas, silmad krillis.”  Heino ohkab, kuid vaikib. Selles ohkes on tunda kurbust ja hukkamõistu. “Kurat, kui meie ikka omal ajal! Tead, mul siin ükspäev hotellis juhtus selline lugu, et tulid Leedu noored korvpallipoisid ja kenad võrkpallitüdrukud. Kõik sellised kahemeetrised, sirgete jalgade ja pikkade juustega”, jätkab Lembit. Heino muutub silmnähtavalt rõõmsamaks.“Tulid siis õhtusöögiks alla, plikadel kõigil minid seljas, jalad paljad – me meestega vaatasime nii, et pane või süljetopsid lõua alla! Millised tüdrukud, sellised, voh! Aga need poisid! Need tatikad, ma ütlen, kõik veninud dressides, tulid istusid tüdrukute juurde ja mis nad tegid? Võtsid oma telefonid välja ja hakkasid neid näppima!” Lembit on silmnähtavalt ärritunud.

“Kurat”, ei jäta ta jonni. “Meie oleks ikka tüdrukuid näppinud, musu teinud. Ega nad siis niisama neid minisid selga pannud! Ikka ootasid, et nendega tegeletaks. Aga ei. Mitte midagi. Töllakad. Ei jäänud siis tüdrukutelgi muud üle, kui oma telefonid välja võtta, kui poisid neist välja ei teinud. Kurat, ma ütlen!”. Lembitu ärritus hakkab kasvama, õhus on tunda pinget, mis vajab vabaks päästmist. Heino noogutab osavõtlikult ning ootusärevalt.

Mehed vaikivad põgusaks hetkeks, üsna ruttu katkestab äreva vaikuse Lembitu monoloogi jätkumine. “Ja siis need mustpersed. Veetakse need siia kohale, tuleb terve miljon siia. Tahetakse juurdekasvu nelja miljoni peale! Tööd nad ju ei tee, tulevad kõik siia seksi tegema! Ega Merkel neid niisama sinna Saksamaale sisse ei vea, ikka seksi pärast! Tulevad siia ja võtavad kõik kenad tütarlapsed endale. Nad kõik on selle peal väljas, ma ütlen. Need kuradi mustpersed!”.

Lembit on unustanud kõik enda ümber, nüüd ei ole enam tagasiteed, kõik, mis sisse kogunenud, ootab väljapääsu. Heino näost paistab segadus, sellist teemapööret ta ei oodanud.

“Ja nüüd öeldakse, et olen rassist. Kui mina oma mõtted välja ütlen, olen rassist. Olen õige Eesti mees, mitte rassist. Kes see kuradi rassist üldse on”, ohkab nüüd Lembit ja vajub väsinult istuma. Ta on tühi, tammi tagant pääsenud emotsioon on tilgatumaks voolanud.

“Ärme ikka iga hommik ujuma tule, käime vast ülepäeviti”? sosistab lõpuks Lembit. Heino mõtleb hetkeks ja noogutab nõusoleku märgiks.

Be First to Comment

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.