Viimasest postitusest on juba ligi kaks kuud möödas, vahepeal on päris palju asju toimunud. Ülitehniliseks käesolevas postituses ei lähe, pigem soovin kokku võtta, kuidas vahepeal läinud on.
Baasperiood
Aprilli keskpaigas sai läbi baasettevalmistuse periood. Viimane pikk matk Jooksupartneri pundiga oli 7. aprillil, jõudsime lõpuks välja 7+3 režiimini (7 minutit jooksu, 3 minutit kõndi), viimane matk oli 2:30 pikk. Võrreldes eelmise hooajaga sai sellist rahulikku “põhjaladumist” tehtud oluliselt (kordades) suuremas mahus, sellest tingituna jäi küll rattamaht eelmise aasta sama perioodiga võrreldes väiksemaks. Ratta poolelt panin aga rõhu hoopis kvaliteedile, enesetunne ütleb, et otsus oli õige. 🙂 Kvaliteedi tõstmise huvides soetasin lõpuks ka “õige” võimsusanduri, Quarq SRAM Red DZero. Nüüd juhib ratta küljes olev andur pukki ning saan adekvaatsed võimsusnäitajad kätte nii sise- kui ka õuetrennides. Ja et kõik ausalt ära rääkida, siis korralikult kalibreeritud võimsusanduriga tehtud FTP test andis ka veidi madalama FTP, õige näitaja on nüüd 259W.
Põhjaladumise kvaliteedi muutust võrreldes eelmise hooajaga näitavad kenasti ka graafikud:
Treeningute maht erinevates pulsitsoonides, 5 tsooni, kõige heledam on Tsoon 1 (2017 vs 2018 hooajad, väga selge eristumine)
ATP hetkeseis (algselt sai plaan tehtud tundide järgi, tegelikult võtan aluseks nädala TSS’i)
Laager Hispaanias
Baasperioodi lõpetasin personaalse “enesearengu” laagriga Hispaanias, Gironas. Põhirõhk oligi eelkõige enesearengul – lugesin, õppisin, suhtlesin ja siis muuhulgas sõitsin ka pisut rattaga. Spordipsühholoogia, “kannatamise” treenimine ning vaimne ettevalmistus on need teemad, mis viimasel ajal üha rohkem paeluma on hakanud.
Gironas elasin sõprade sõprade juures, omaette toas – ideaalne keskkond. Olin oma “mullist” välja kistud, suhtlesin tavapärasest oluliselt rohkem, aga huvitaval kombel oli ka sisekaemusteks oluliselt rohkem aega.
Rattaga kilomeetreid taga ei ajanud, soovisin eelkõige külastada vanu tuttavaid teid, mida TriSmile laagrite ajal kordi läbitud ning käia ka kohtades, mis toona külastamata jäid, Susqueda veehoidla ja tamm eelkõige. Käisin ära Sant Hilari’s, võtsin Sant Grau “kiriku tõusu”, külastasin rannikuäärseid linnu – selline nostalgialaks, et anna olla! Ilmaga väga ei vedanud, minu sealoleku ajal oli eriline vihmalaine, paar päeva näitas päikest, kuid lühikese vormiga sõitma ei saanudki.
Kui laagrid oli Lloret de Mar’is, siis sinna ma sel korral ei jõudnudki, küll aga olin väga meeldivalt üllatunud Girona linnast, kuhu jälle laagrite ajal ei sattunud.
Laagri saldoks jäi lõpuks 4 rattatrenni, ~415 km ja ligikaudu 16h sadulas.
Fun fun fun!
Aprilli lõpus, pärast Hispaania reisi, oli plaan teha üks pikem rahulik kerimine. Tavaliselt olen sättinud sellise sõidu näiteks maale Vastseliina minekuga, nii ka nüüd. Tol laupäeval “õnnistas” ilmataat aga väga tugeva tuulega, õnneks läänekaarest, mis tähendas korralikku taganttuult. Ja oi kui lõbus see sõit oli! Minu kiiremad 90 kilomeetrit ning kindlasti ka kõige ägedamad! Kogu sõidu keskmiseks kiiruseks tuli 37,7 km/h, lõigu Erastverest Võrru (18 km) läbisin aga ~22 minutiga, mis tegi keskmiseks kiiruseks 48,1 km/h. Senine Strava KOM sai löödud 2 minutiga!!
Alakülä sirgel, enne Võru, näitas kell kiiruseks false-flat’il ~65km/h. Üks rekka loobus möödasõidust ja tiksus mul selja taga 😀 Tippkiiruseks tuli enne Võru 75km/h ja seda flat’il. No on ju fun! Tagasi Elvasse sõitsin õnneks autoga, ei kujuta ette, kui oleks pidanud seda tuult vastassuunast trotsima…
Eraldistart Tõraveres
Hooaja esimene võistlus oli triatloni asemel hoopis Transtar sarja ratta eraldistart Tõraveres. Aprilli alguses regasin ennast terveks sarjaks ära – lühikesed TT võistlused on tegelikult ideaalseks treeninguks, kus kogemusi omandada ja oma keha paremini tundma õppida.
Olen korra elus varem eraldistardil osalenud, 2016. aastal, sealsamas Tõraveres. Suurt midagi mul muidugi meeles tollest korrast polnud, seega võin end TT võistlustel ikka üsna rookie’ks pidada. Teoorias üht-teist olen lugenud ja õppinud, praktikas neid teadmisi aga realiseerida polnud saanud. Veel.
Mõned päevad varem tuli juba ärevus külla. Alguses ei saanud kohe aru, millest tingituna – võistlusest iseenesest ju ärevuseks põhjust ei andnud, tulemustele orienteeritud ma polnud, mingeid ootusi endale ei seadnud. Lõpuks hammustasin läbi – selline tühisena näiv detail nagu võistlusriietus oli ärevuse allikaks. Meeletu külmavaresena kartsin jahedat ilma (võistluse hetkel oli temperatuur +8C), samas ei tahtnud ennast ka liiga paksult riidesse ajada – ülekuumenemine on isegi hullem, kui külma kannatamine. Plaan oli peale minna moomoo temposõidukombega, Flash kollektsioonist tuttava Erika’ga. Kuid kuidas kaitsta end selle külma tuule eest nii, et aerodünaamilisus säiliks? Ok, päris lolliks ei kavatsenud ka sellega minna – siiski vähim, mis teha sain, oli korralik kombe, kingakatted, pudelid rattalt maha, aerokiiver (S-Works Evade), ketast ma endale soetama ei hakka. Mis oleks lahendus, et ei peaks dressikas tuule käes lehvimas mööda trassi kihutama? Õnneks leidub tutvusringkonnas kogenud TT hunte, Priit soovitas leida tuuletõkkega, lühikeste käistega alussärk. Tormasin koju sõites kõik Tartu spordipoed läbi, pole sellist asja! Lõpuks meenus õnneks AT Sport, kus oli riiulist Mavicu särk kohe võtta, super, pinge maas.
Stardiajaks valisin algajalikult üsna varase kellaaja, 18:36. Ilmselt ikka temperatuuri pärast 🙂 Aga tavaliselt meil Eestis selleks ajaks päevane tuul veel vaibunud pole, hilisematel startijatel on potentsiaalselt võimalus nõrgema tuulega sõita. See selleks, tulemust tegema ju ei läinud. Kohale jõudsin pisut hilja, ettevalmistustega läks rabistamiseks. Vahetasin auto juures riided, õnneks aitas üks kaasvõistleja numbri seljale kinnitada (järgmiseks korraks panen numbri juba kodus peale), rattal veel rehvid täis korralikult ja soojenduseks jäigi napid 10-15 minutit. Proovisin kõik käigud läbi, lasin jalgadel kiiremini käia, mõtestasin enda jaoks veelkord plaani lahti ning veeresin starti.
Eesmärk oli sel korral senised teoreetilised teadmised praktikas ära realiseerida. Võimsusandur ja info enda funktsionaalsest võimekusest andsid hea baasi, millele sõit üles ehitada. Kui FTP näitab võimsust, mida teoorias sportlane on võimeline tunni jooksul keskmiselt hoidma, siis 21km tähendas sõiduaega julgelt alla tunni – seega teoorias oleks võinud peale lennata ka optimistlikuma võimsusplaaniga (üle FTP). Otsustasin siiski esimesel korral võtta rahulikumalt, hoida võimsuse FTP lähedal, tõusudel mitte väga vajutada ning ideaalis teha võimsuse kohalt negative split.
Sõit ise kulges lõpuks üsna sündmustevaeselt. Plaan oli selge, pikad SweetSpot trennid pukis andsid aimu, mis tunne kehas peaks olema, numbrid kellal ees. Tagasipöördeni aitas pisut diagonaalis küljelt puhuv tuul, kuid teadsin, et tagasiteel on see kõik ju vastu 🙂
Tagasipöördes nii oligi, tuul vastu, kiirus langes. Siiski otsustasin nüüd kõvemini vajutama hakata, lasta reie eesmistesse lihastesse see “mõnus” surin sisse. Nagu pildiltki näha, siis esimesed 2 x 5km sõitsin täpselt sarnase keskmise võimsusega, tagasiteel panin oluliselt juurde, tõstes järk-järgult võimsust kuni finišini. Viimane kilomeeter oli muidugi ebamõistlikult kõrge W arv, aga proovima ju peab 🙂
Lõppkokkuvõttes kõik hästi, NP arv oli üsna keskmise võimsuse lähedal, eriti kui poleks seda spurti lõpus olnud – ökonoomne sõit. Ametlikus protokollis aeg 32:36, keskmine kiirus 38.6 ja koht 19.
Mis veel?
Vahepeal on olnud veel teisigi tegemisi – Jooksupartneri laager Otepääl, kus vedasin rattagruppi, esimesed jooksu tempotrennid, Elva Metsajooksude esimene osavõistlus – Elva Mägede Jooks ning palju muud. Kõigest kirjutata ei jõua kahjuks, kuid kui soovid rohkem minu igapäevaste tegemistega kursis hoida, siis jälgi minu tegemisi Instagram’is.
Katsun nüüd nii pikka pausi postitustes vahele mitte jätta ning järgmises postituses kirjutan pisut pikemalt oma treening- ning võistlusvarustusest – täpsemalt riietusest.