Skip to content

2017-6

11 nädalat on jäänud hooaja põhistardini, just sai läbi spetsiifilise ettevalmistusperioodi viimane tiputsükkel. Järgmine mikrotsükkel on mahalaadimine ja siis algab 9 nädalane nn. võistlusperiood. Treeningute intensiivsus liigub vaikselt tsoon 2-3 juurest tsoon 3 ja tsoon 3-4 peale. Tunnistan ausalt, et pikalt nn. mugavustsoonis treenimise pealt tuleb kiiremate liigutuste tegemiseks end korralikult tagant utsitada 🙂
Möödunud nädala maht oli 16h, mida see endast kujutas, saab selgust järgnevast pildist:

Kuna vesi on järvedes nüüd piisavalt soe, tuleb plaani ka avaveeujumine. Viimased ujumistrennid jäid ilmselt jaanuari kuusse (kui üks laagris tehtud avaveeujumine välja jätta). Tehnika on enamjaolt säilinud, 10 nädalat on piisav aeg selle lihvimiseks ning “ujumislihastesse” toonuse tekitamiseks.


Intensiivsuse tõstmist juba mainisin, paaris jooksutrennis olen teinud lõike ja pulsi korralikult üles tõmmanud. Sel nädalal hakkasin seda tegema ka välirattatrennides (pukis olen lühemaid lõike teinud juba terve hooaja vältel). Teisipäeval oli plaan püsida tund aeroobses (tsoon 3, 147-163 bpm), vaadata üle, missugust kiirust suudan sellisel intensiivsusel hoida. Üldjoontes võib rahule jääda, aga arenguruumi on veel kõvasti.

Nädala lõppu olid plaanitud pikk ratas ja pikk jooks. Kuna laupäeval toimus Paide Triatlon, siis tundus igati mõistlik sõita rattaga Paidesse, elada omadele kaasa ja siis sõita tagasi – niiöelda “kaks ühes” 🙂 Mõeldud, tehtud!
Kuna kaaslasi sellele pikale sõidule leida ei õnnestunud, võtsin teekonna ette üksinda.

Suures plaanis oli tripp mõnus ja edukas, kui välja jätta lõik Põltsamaast Mäekülani, mille olin sunnitud läbima mööda Tallinn-Tartu maanteed. Kui ratturist möödumisel olid valdav enamus autojuhte üllatuslikult äärmiselt viisakad, siis ei saa seda kahjuks öelda vastutulevate juhtide kohta. Neid, kes otsustasid ootamatuid ja äkilisi möödasõite teha just sel hetkel, kui mina neile vastu sõitsin, oli nii palju, et loobusin neile lehvitamisest – oleks pidanud terve tee sõitma ühe käega lenksust kinni hoides. Milles on probleem, küsite? Ikka väga jube on, kui äkitselt hüppab ühe auto tagant välja teine auto, kaldub sügavale vastassuuna vöödisse ja siis kiirendab sulle vastu, et siis sinust meetri kauguselt mööduda. Scary shit! Sinna maanteele ma rattaga enam vabatahtlikult ei roni…
Aga nagu ütlesin, muidu oli sõit tore, sai tuttavate/sõpradega muljeid vahetada, kaasa elada ja ka pika trenni ära teha. Toitumise osas tegin pisut katsetusi, hävisin, kuid sellest kirjutan pikemalt juba toitumisest rääkivas postituses 😉




Täna (pühapäev) oli järg pika jooksu käes. Ja mitte niisama, vaid ikka lõigukas: 2km warm-up + 10 x 500m (tsoon 3) & 2km (tsoon2) + 1km cool-down. Kui rattas suutsin ajule enam-vähem arusaadavaks teha, et üheks tugevaks pingutuseks tuleb ennast tunniks kokku võtta, siis jooksus nende üleminekutega aeglaselt kiirele jooksule, pidin ikka omajagu vaeva nägema. Sai järjekordselt selgeks, et töö peaga seisab veel ees ning võistluspäeval enda distsiplineerimine ja sundimine saab olema päeva võti. Üldjoontes läks trenn nii nagu plaanitud. Väga positiivsena võib välja tuua, et kui 4 trenni tagasi läksin üle pöia peal jooksmisele ja senimaani olen seda teinud vaid lühiajaliselt (ja pärast on olnud mitu päeva jalad korralikult valusad), siis nüüd sai kogu trenn joostud pöia peal ning jalad on vähemalt hetkel täiesti mõnusad! 🙂



Ma nüüd ei tea, kas seda peaks võtma positiivse või negatiivsena, aga nädalavahetuse päiksepaistelised ilmad tõid ikka korraliku “joodikupäevituse” kehale tagasi 😀

Be First to Comment

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *